11.02.2012, 03:00
Kui almust jagad, ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb
„Surma and” on essee individuaalse ja vastutava „mina” müsteeriumist, ohverdusest ning eetika ja pühaduse suhtest.
FOTO:
20. sajandi ühte silmapaistvamat filosoofi Jacques Derridad on seni kahetsusväärselt vähe eesti keelde tõlgitud ja võib küsida, kas Derrida, kelle filosoofiline mõte on lahutamatult seotud prantsuse keele etümoloogiaga, homonüümiatega ja pisimategi tähendusevarjunditega, on üldse tõlgitav. Neid raskusi ja kõhklusi trotsides on Mart Kangur siiski võtnud eestindada Derrida hilisema loomingu hulka kuuluva filosoofilise essee „Surma and” ja teinud seejuures enam-vähem kõik, mida ühelt tõlkijalt üldse nõuda saab. Suurim au ja kiitus talle selle eest. Nagu tõlkimine, nii on ka püüd Derrida tekstist ülevaadet anda võimatu ja isegi lubamatu tegevus, kuna Derrida ise on kogu oma filosoofiaga alati võidelnud igasuguse sulgemise, fikseerimise ja totaliseerimise vastu. Niisiis ei saa ta ka kirjutada suletud ja ühetähenduslikku teksti. Seega püüan siin edasi anda vaid mõne mõttearenduse, mille labürinditaolised keerdkäigud jäägu aga iga lugeja enese nautida.