Kui demokraatlik on demokraatia?

 (11)

Kui demokraatlik on demokraatia?
Marko Mumm

Viimastel aastakümnetel on demokraatlikeks nimetatavate riikide arv järsult suurenenud. Kas kodanike võimalused oma elu korraldamises kaasa rääkida on samuti kasvanud, küsib ajaloolane Jaak Valge. Pigem, arvab ta, on valijad lõksu püütud: poliitikuid on valida, kuid poliitika mõjutamiseks võimalusi ei ole.

Laurence J. Peter on kunagi käibele lasknud aforismi, mille kohaselt on demokraatia protsess, mida rakendades saavad inimesed vabalt valida mehe, keda kõiges süüdistada.

Klassikaliselt mõistetakse demokraatiat rahva võimuna, aga viimasel ajal ka laiemalt, vabaduse, õigluse või sallivusena. Erinevad kontseptsioonid tähtsustavad demokraatia eri tahke, seega saab seda ka erinevalt mõõta. Valimistele keskendunud Polyarchy mõõtesüsteem peab demokraatlikuks riike, kus valimas käib rohkem kui 20% kogu elanikkonnast ja kus opositsioon saab vähemalt 30% hääli.

Maailma kõige tunnustatum pika tagasivaatega poliitiliste reÏiimide mõõtesüsteem – Polity IV – analüüsib reÏiime aga kolme muutuja kaudu: protseduuride olemasolu, millega kodanikud võivad väljendada erinevate poliitikate ja poliitikute eelistamist, täidesaatva võimu kasutamise piirangud ja kodanikuvabaduste garanteeritus.

Polity järgi sai esimeseks demokraatlikuks riigiks 1809. aastal USA. 1848. aastal järgnesid Prantsusmaa ja ·veits, 20. sajandi vahetuseks oli lisandunud veel seitse riiki. 1920. aastal oli kokku juba 22 demokraatlikku riiki ehk 35% riikide üldarvust. Seejärel toimus aga tagasilöök ja Teise maailmasõja eelõhtuks oli demokraatiaid järel vaid 16.

1920. aasta proportsioon ületati uuesti alles 20. sajandi viimastel kümnenditel. Seejärel toimus aga tõeline plahvatus: 2007. aastal loendati 92 demo-kraatlikku riiki ehk 57% üldarvust. Need arvud on muljet avaldavad, ehkki kahtlemata on osas riikides demokraatlikud institutsioonid kehtestatud välismõjul. Näide pealesurutud demokratiseerimisest, mis sisaldab juba iseenesest vastuolu, on Iraak.

Võimalusteta kodanikud

Aga väga tähelepanuväärne on ka kuuendikku maailma rahvastikust hõlmava Hiina ja kuuendikku maakera pinnast hõlmava Venemaa mudel, kus eksiteerib turumajandus, ent pole demokraatiat. Samal ajal on lääneriigid lõpetanud oma väärtuste selge vastandamise nendele, ehkki külma sõja ajal oli lääne peamiseks kriitikaobjektiks mitte kapitalismi, vaid just demokraatia puudumine seal.

Samal ajal on hoopis läänemaailmas teravnenud küsimus kodanike võimalustest ise oma elu korraldamises kaasa rääkida. Esialgu hakkasid sellest kõnelema nn globaliseerumisvastased, kuid peagi ka poliitikud ja poliitikateadlased. Juba 1999. aasta Rooma klubi kohtumisel tunnistasid Ruud Lubbers ja Jolanta Koorevaar, et rahvusdemokraatiad on nõrgenenud ja valitsused toetuvad „turu häälele” või „ekspertide häälele”, selle asemel et toetuda kodanike häältele. Lääneriigid on jaganud oma valitsemisjõu riigiüleste organisatsioonide, rahvusvaheliste lepingute ja poliitikat koordineerivate klubidega, tagades, tõsi küll, sellega ühtsete liberaalsete väärtuste leviku. Kuid riigiülese poliitikategemise mehhanism ei ole demokraatlik.

Uus võimukorraldus

Pole kahtlust, et Polity ja Polyarchy riigipõhiste mõõtesüsteemide arvestus ei kajasta enam demokraatia uut olukorda maailmas.

Pärast idabloki kokkuvarisemist on USA maailmas ainus ja domineeriv ülemvõim, maailma hegemoon. Kogu maailmasüsteemi stabiilsus kujuneb USA ja teiste riikide jõudude tasakaalu tulemusena. „Teiste” võimu nõrgenemise põhjuseks on aga viimastel aastakümnetel järsult tugevnenud globaalsed võimuorganid, kus domineerib samuti USA.

Võimsamad neist globaalsetest võimuorganitest on Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank ja Maailma Kaubandusorganisatsioon. Näiteks IMF mitte ainult ei paku rahalist abi nagu varem, vaid on ideoloogiliselt suunanud laialdasi majanduslike ümberkorralduste programme peaaegu sajas riigis. IMF, Maailmapank ja Maailma Kaubandusorganisatsioon on kujundanud viimastel kümnenditel kogu maailmas domineerinud neoliberalistliku poliitika. Formaalselt on sellega ühinemine olnud vabatahtlik, kuid mitteühinemine tähendanuks paaria staatust.

Ka Eesti majanduspoliitika kujundamisel oli oluline roll IMF-il. Pole põhjust arutada, kas see on olnud vale või õige, küll aga tuleb teadvustada, et seda ei valinud Eesti kodanikud. On raske uskuda, et näiteks juhul, kui Eesti peaminister oleks olnud Edgar Savisaar ja president Jaan Kundla, oleks tulemus olnud midagi neoliberalismist erinevat. Ehk oleks ainult rohkem nalja saanud.

Kes valvab rahvusvahelisi valitsejaid?

Meie aga nende kolme globaalse võimuorgani poliitikat kuidagi mõjutada ei saa. Ja mitte ainult nende poliitikat. Nagu märgib Warwicki ülikooli globaliseerumise ja regionaliseerumise uurimiskeskuse direktor Jan Aart Scholte oma raamatus „Globalization. A Critical Introduction” (Palgrave, 2005), pole ühelgi ülemaailmsel valitsemisorganil demokraatlikku esindavat ja vastutavat seadusandlikku võimu ning ükski kohalik, riiklik, regionaalne ega globaalne institutsioon ei valva globaalse valitsemise järele seadusandlikult.

Enamik kodanikke ei ole globaalsete võimuorganite sedavõrd suurest mõjust teadlikki ja kui ka on, siis täpsemat teavet nad ikkagi ei saa. Pole ka asutust, kuhu võiks info puudumise pärast kaevata. Peame tunnistama, et globaalses poliitikas – mis aga määrab rahvusriikide otsuste piirid – demo-kraatia lihtsalt ei toimi.

Alaesindatud esindatud

Lisaks kajastub üleilmsete võimuorganite formeerumises riikide ebavõrdsus. Rahvusvahelises Valuutafondis on seitsme mõjukama riigi valitsustel 45 protsenti juhatuse häältest, samal ajal kui 44 Aafrika riiki jagavad omavahel vähem kui viit protsenti. Isegi ÜRO-s, mida peetakse vaesemate maade foorumiks ja mille otsuseid „võrdsemad” riigid ikkagi tihti eiravad, klammerdub viie riigi autokraatia julgeolekunõukogu alalise liikmesuse ja vetoõiguse privileegi külge, hoolimata tohutust hulgast juhtimise demokratiseerimiseks tehtud ettepanekutest. Pea kolmandikul Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmetest puuduvad ressursid, et hoida Genfis püsivat delegatsiooni, seega pole ka võimalik osaleda organisatsiooni igapäevatöös. Enamikul riikidel puudub igasugune esindus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni otsustusprotsessides osalemiseks, kuigi suur osa selle organisatsiooni soovitusi ja kokkuleppeid mõjutab neid.

Ka neljanda võimu – ajakirjanduse – jõud on raamistatud. Maailma meediamaastikul domineerib kaheksa ettevõtet: USA päritoluga General Electric, AT&T/Liberty Media, Disney, Time Warner, Sony, News Corporation, Viacom and Seagram ja Saksa päritolu Bertelsmann. Nende mõju poliitilistele otsustele on viimastel kümnenditel järsult suurenenud. Nad on juurutanud läänelikke väärtusi, kuid ka toetanud oma majanduslikest huvidest lähtudes ülemaailmset äri, eelistades ja reklaamides liberaalseid poliitikuid, naeruvääristades ja andes vähem eetriaega teiste ideoloogiate esindajatele ning õhutades tarbimiskultust. Vähemalt osalt on Eesti meedia kolletumine olnud paratamatu huntidega koos ulgumine.

Lisaks globaalsetele võimuorganitele ja meediale raamistavad meie valikuid ka makroregionaalsed ühendused. Meie võimalusi oma elu korraldada mõjutab muidugi kõigepealt Euroopa Liit. Roman Herzog ja Lüder Gerken kirjutavad, et kui Saksamaa justiitsministeerium võrdles 1998. ja 2004. aasta vahel Saksamaa Liitvabariigis vastu võetud õigusakte nendega, mis samal ajal võeti vastu Euroopa Parlamendis, Euroopa Liidu nõukogus või Euroopa Komisjonis, selgus, et vaid 16% tuli Berliinist! Kiusasin sama küsimusega Eesti kohta riigikogu kantseleid ja sain oodatud vastuse, et seda statistikat ei ole.

Süvenenud demokraatiadefitsiit

Küll aga pole kahtlust, et Euroopa Liidu demokraatiadefitsiit on süvenenud. Võimude lahususe printsiip on ebajärjekindel ja otsustusprotsess segane ning kui käsitleda EL-i riigina ja kasutada mõõtmiseks Polityt, ei saa EL-i tõenäoliselt pidada demokraatlikuks. Euroopa Parlament on ainus EL-i võimuorgan, kuhu poliitikuid otseselt valitakse, kuid vähese võimuga. Liisa Past („Jagagem europarlamendi kohad lihtsalt laiali?”, EPL 05.05.) märgib õigustatult, et majandusele rõhumine on praeguste europarlamendi valimiste kontekstis populism seetõttu, et majanduse reguleerimiseks on Euroopa Parlamendil tegelikult suhteliselt lühikesed käed. Seda küll, aga „pikkade kätega” institutsioone ei vali me ju hoopiski!

Seetõttu polegi imestada, et valimiskampaaniad on mitte ainult Eestis, vaid ka kõigis lääneriikides muutunud üha primitiivsemaks, keskendudes selgelt pseudoprobleemidele. Ka valimisaktiivsus on nendel valimistel olnud väike ja aastatega aina vähenenud. Kui kasutada Polyarchy demokraatiakünnist, siis ei ole näiteks Eestist ja mitmest teisest riigist pärit europarlamendi saadikutel üldse demokraatlikku mandaati. Samal ajal tegutsevad Euroopa Liidu institutsioonide koridorides poliitikat mõjutavad lobijad, keda on groteskselt palju.

Ainuke lahendus: referendumid?

Üks viis saavutada poliitiliste otsuste demokraatlikkust on rahvahääletused ja -küsitlused. Nüüdis-aegne tehnoloogia võimaldaks neid korraldada tihti ja suhteliselt odavalt. Paraku ei ole läänemaade nn poliitiline eliit neid võimalusi kuigi tihti kasutanud, enamgi veel: paljudel juhtudel, nagu Euroopa Liidu reformimine, on rahvas enamikus liikmesriikides, sh ka Eestis, lausa ülbelt otsustamisest eemal hoitud. Või on rahva tahtes nähtud teisejärgulise otsuse formaalset kinnitust, rääkides soovitud tulemuse saavutamise korral referendumi õnnestumisest, vastasel juhul aga ebaõnnestumisest. Referendumis ei ole nähtud atribuuti, mis rahva tahet väljendab, vaid seda, mis poliitkartelli oma kinnitab.

Globaalses valitsemises ei ole aga referendumit pea kunagi kasutatud. Kui Euroopa Liiduga ühinemine kõrvale jätta, on ·veits ainus riik, kus on globaalsete võimuorganitega ühinemist rahvahääletusel kaalutud.

Referendumit ei ole spetsiifiliste poliitiliste küsimuste otsustamiseks vaja senikaua, kuni olulisi otsuseid tehakse esindusorganites ja valimistel saavad tähtsad küsimused väärilist tähelepanu. Kuid valimistel on globaalsetele küsimustele pööratud hoopis vähe tähelepanu. Näiteks väldivad enamiku riikide erakondade valimisloosungid probleeme, mis on seotud üleilmse kommunikatsiooni, kaubanduse, rahanduse, migratsiooni ja ökoloogiaga ning mis kõige olulisem – maailma majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse ja valitsemisega. Kas arvates, et valijad neist ei hooli, või lihtsalt omaenda ignorantsusest, polegi siinkohal tähtis.

Niisiis on globaalsed protsessid ja tegijad juhtinud riigi poliitika kitsasse voolusängi. Nendes oludes on poliitikute intellektuaalse taseme jätkuv devalveerumine mõistetav – neilt lihtsalt ei nõuta visionäärsust, vaid konformismi. Meie valijatena oleme aga justkui lõksu püütud: me saame küll poliitikuid parlamenti valida ja isegi meeleavaldustega valitsuse maha võtta, aga poliitikat vähe mõjutada.

Niimoodi kaotab demokraatia oma „rahva valitsemise” sisu ka praeguste tendentside jätkudes ning mõnes mõttes on venelaste ja hiinlaste rahulolu oma olukorraga ja lääne kriitika puudumine nende olukorra kohta isegi mõistetav.

Kriisiajal vajame diskussioonipiiride avardamist rohkem kui kunagi varem. Majanduskriisis on lihtsustatult öeldes kaks valikut: rahvusriiki sulgumine või edasine üleilmastumise süvendamine koos globaalsetele võimuorganitele lisavõimu andmisega. Sellega peaks aga kaasnema ka otsustamise ja juhtimise reformimine, et neoliberalismi päästmise ja tarbimise jätkumise nimel ei ohverdataks neidki allesjäänud demokraatia riismeid. Et demokraatia ei muutuks tõepoolest selliseks, nagu Laurence J. Peteri aforismis: õiguseks valida vabalt – muidugi etteantute seast – mitte midagi otsustav mees või naine.

Artikkel põhineb 30. aprillil Tallinna ülikooli Studia Generalia sarjas peetud loengul ja väljendab mõtteid Jaak Valge ja Kalev Sepa peatselt ilmuvast raamatust „Üleilmastumine ja globaalprobleemid”.

Jaak Valge

• Jaak Valge on ajaloolane, Eesti demograafia instituudi juhtivteadur ja Viljandi kultuuriakadeemia teaduskompetentsi ekspert. Doktorikraadi on Jaak Valge kaitsnud 2003. aastal Tartu ülikoolis majandusajaloo alal, on täiendanud end Stockholmi ja Amsterdami ülikoolis.

• Ta on avaldanud viis monograafiat (neist kolm kaasautorsuses) ja mitukümmend teadusartiklit.

• Jaak Valgele on omistatud 2003. aasta ajalookirjanduse aastapreemia ja kolm artikli-preemiat.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

90 000€
Tallinn, Korter
93 900€
Tallinn, Korter
275 000€
Tallinn, Korter
229 000€
Rae vald, Majaosa
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
185 000€
Rae vald, Majaosa
99 999€
Saue vald, Korter
172 000€
Tallinn, Korter
165 000€
Tallinn, Korter
70 000€
Tallinn, Korter

119 500€
Rae vald, Korter
169 900€
Tallinn, Korter
139 500€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare