Kui kiirus on jumal
Need on autod, mis võistlevad spetsiaalsel 402,33 meetri pikkusel sirgel rajal ning on ehitatud selle võimalikult kiireks läbimiseks.
Pidamise parandamiseks kaetakse vahel stardirada spetsiaalse liimiga. Eelmisel õhtul veetakse paika kaablid ja pannakse püsti stardifoor (mida võistlejad kuusepuuks hüüavad) ning ajavõtusüsteem. Varem üks, tänavu juba kaks võistlust hooaja jooksul peetakse pimedas – mais, enne kui ööd väga valgeks venivad, ja septembris, kui jälle õhtud pimedad.
Mõlemad autod peaksid olema homme Lasnamäe kanalis 1/8 miili võistlusel Speedest.
Lauri Camaro: iga aastaga sekund kiiremaks
Eesti esikiirendaja Lauri Kuriks, kes argipäeviti on TOP Partsi poes müüja, ostis oma musta 1982. aasta Chevrolet Camaro Z28 1997. aasta kevadel Tartust 35 000 krooni eest. Esmalt oli plaan sellega nii tänaval sõita kui ka võistlemas käia. “Aja jooksul sai selgeks, et võistlustel hea auto on tänaval ebamugav. Tuli kompromisse teha ja see oli väga kulukas. Lisaks tuli võistluspaigal mässata, et tänavatrimmis auto võistluskõlblikuks saada,” meenutab Lauri.
##Lauri valis võistlused (ja tänaval sõidab tavaliste autodega) – mullu oli viimane kord, kui Camaro “omal jalal” võistlusele sõitis: nüüdseks on auto 400-meetrise sirge võimalikult kiireks läbimiseks nii põhjalikult ümber ehitatud, et tänaval temaga sõita ei saa ja võistluspaika tuleb ta vedada treileriga.
Kui palju raha ja aega sellesse autosse on pandud, ei oska keegi öelda. Ka mitte seda, kui kiiresti on see võimeline sõitma või mitu hobujõudu sel on. “Vabalt hingavana peaks olema umbes 550 hobujõudu, nitroseade annab 225–400 hobust lisaks,” arvutab Lauri. Kuid need on umbkaudsed numbrid, spetsiaalsel pingil autot mõõdetud pole. Sel kevadel sõideti autoga värskeim Eesti rekord.
Kiirus on kiirendusdistantsi lõpuks 210–220 km/h ringis, kas sealt veel edasi kiiremaks saab minna, pole samuti proovitud. “Kui tippkiirus tuleb hiljem, on seadistus vale. See peaks finišijoonel olema,” teatab mehhaanik Jüri Nurmes. Tema ja Avo Lehiste on need kaks, kes seda autot oma kätega ehitavad. Jupid tellitakse Ameerikast ja siin aretatakse külge. Kogemusi pole – kõik tuleb enda ja Camaro nahal lihtsa katse-eksituse meetodil läbi õppida.
Lihtne see pole, seni on Camarol läinud mõned kolvid, üks jagaja, mitu korda on gaas mõra löönud väljalaskekollektorisse. “Teist aastat keevitan seda jälle kokku,” ütleb Avo. “See on parem kui uus, seal on rohkem rauda,” viskab Jüri nalja. Kui küsin sõitja vigastuste kohta, muigab Lauri, et pidurdamisega pole veel silmamunad välja tulnud. Tegelikult on asi tõsine: kui näiteks 200 km/h kiirusel peaks rehv purunema, võib juhtuda kõike; samuti ei või iial teada, millised jupid suurele pingele järele annavad. Mullusel viimasel, öisel võistlusel Tartus lahvatas kapoti alt suur leek välja. Pimedas oli ilus, aga ohutu see pole.
Kui auto lõppkiirus jõuab 240 km/h kanti, tuleb auto piduritele abiks panna pidurduslangevari. Turvaelementidest on Camaros praegu turvapuur ja võistlusiste, sõitjat kaitseb turvavõrk akna ees, kiiver peas ja tulekindel ülikond seljas, bensiin on spetsiaalses turvapaagis. Keskmise võistlusega kulub ligemale 30 liitrit bensiini – umbes kuus starti (võistlusdistants pluss pidurdamisteekond), lisaks käivitamised ning starti tagasisõit.
Miks ometi seda kõike teha, lugematuid kroone ja töötunde ühe auto veerandmiili läbimisse panna, Lauri ei tea. Praegu igal juhul tagasiteed ei ole: viie aastaga on rekord saadud 15 sekundilt 10-le, tänavuse hooaja eesmärgiks on alistada 10 sekundi piir. “Kaotama see auto pole tehtud,” ütleb Lauri veendunult.
Lähemalt saab Lauri Kuriksi autost ja kiirendusvõistlustest lugeda veebilehelt www.tqhq.ee
Erkki Camaro: varsti Lauril järel
Helkama Auto teeninduses töötav Taavo-Erkki Vitsut ostis oma 1979. aasta punase Camaro Saksamaalt 2001. aastal 1200 marga eest, lisandus aktsiis ja kulud masina toomise eest. Juba kuu pärast oli selge, et 400-hobujõulisest mootorist on vähe. Internet juhatas mehe kiirendusvõistluste maailma. Praeguseks on 400 hobujõust saanud 750. Erkki sõnul on selle 1700-kilose auto piir 9,99 sekundit. Sellest edasi tuleb arvestada juba uute turvareeglitega.
Erkki Camaro erineb Lauri mustast masinast peamiselt selle poolest, et on tänavasõidukorras – istmed ja polsterdus ning kõik muu, mis tavasõiduks tarvis. Praegu teeb Erkki sellega pühapäevasõite, aga lubab, et varsti kolib temagi Camaroga treilerile.
Erkki auto on just selles kompromiss-seades, millest Lauri paari aasta eest loobus: kõlbab tänaval sõita, aga saab ka võistelda. Koos mootori võimsuse ja järjest paremate aegadega tuleb rõhku panna turvalisusele – näiteks nõuavad reeglid 10 sekundi autodelt turvapuuri, mida Erkkil praegu pole. Aeg aga on juba alla 11 sekundi.
See, mis kahe auto veerandmiili-aegu eristab, ongi punase auto tänavaseade. Kui Erkki loobuks lisakaalust istmete ja muu näol, oleks tema ajad Lauri aegadele veel lähemal, kui mitte paremad. Ning kui muu ei aita, siis nitroseade tooks küll paremad ajad. “Kui kaalu- ja salongimuresid ei oleks, saaks keskenduda neljasajale meetrile.” Nii arvutab Erkki. Ja kinnitab, et väljaspool võistlusi on nad Lauriga head sõbrad.
Seni on mootori juures läinud vahetusse nii palju juppe, et mullu oli Erkkil varumootor, mis sai kokku pandud üle jäänud juppidest. Seega võib öelda, et kogu mootor on välja vahetatud. Osa tükke jääb ka riiulisse, osa läheb järelkasvule ning kulunumad visatakse prügikasti.
Mehhaanikuid Erkkil pole – auto on tõsine hobi ja kõik, mis võimalik, teeb Erkki oma kätega. Sinna läheb kogu vaba aeg ja raha, kompromissis pereeluga. Uue auto ost ja arendamine täielikult võistluste jaoks sõltub aga suuresti sponsoritest.
Lähemalt saab Erkki autost ja kiirendusvõistlustest lugeda veebilehelt www.tqhq.ee/camaro79
