Kui nägu ei meeldi — streik!



Maailmas on vähe nii hella sotsiaalse närviga töötajaid kui Prantsuse transporditöölised. Palka vähe? Streik. Vägistatakse piletikontrolör – streik. Ei meeldi pensionireform või talvegraafik näeb ette iga päev viis minutit kauem tööpostil viibimist – jälle streik. Streigi olemusse süüvib Maris Podekrat.

 Streikida võib solidaarsusest või sellepärast, et valitakse “valede” põhimõtetega president. Ja et ikka kõik inimesed aru saaksid, kui väiksed on palgad, kui kitsad on voodid ja kui raske on rongijuhtidel oma perest lahus olla, sätitakse tööseisak mõnele peole või pühale.

Prantsusmaa riiklikus raudteekompaniis SNCF ei möödu päevagi, kui mõnes linnas, liinil või jaamas streigiähvardust lauale ei löödaks. 75 protsenti konfliktidest leiab rahumeelse lahenduse. Ülejäänud juhtudel järgnevad suurema või väiksema ulatusega häired. Juhud, kus ühtegi rongi ei sõida, on väga harvad: mõni vapper streigimurdja liigub alati. Sellest hoolimata on paljud prantslased sunnitud streigipäeva(de)ks töölt puhkuse võtma, sest kolm tundi tööle ja kolm tagasi sõita muudab päeva mõttetuks. Võiks ju autoga sõita, aga teed on tavalistelgi päevadel umbes, mis siis veel streikide ajast rääkida.

Tööseisak ei ole teema, millest riiklik raudteekompanii SNCF räägiks samasuguse entusiasmiga nagu uuest imelisest kiirrongist või ühistranspordi loodussäästlikkusest. Las kõnelevad poliitikud, rongijuhid, ametiühingud. Las kandub avalik viha nende peale! Kes suu kinni hoiab, seda ei saa ka süüdistada. “Meil on väga kahju, me teeme kõik endast oleneva, et streike ei toimuks, me võtame ametiühingud igal ajal vastu, aga sel teemal me oma seisukohti ei avalda. Muide, kas teadsite, et praegu streigivad raudteetöölised tunduvalt vähem kui varasematel aastatel?” küsib SNCF-i esindaja. Eelmisel aastal oli ainult viis üleriigilist streigipäeva. Ainult. Pluss peoga piirkondlikke, väiksemaid häireid. Täpset statistikat nad “ei tea”.

“Kui palju maksab SNCF-ile üks üleriigiline streigipäev?”

“20 miljonit eurot, kui arvestada kokku saamata jäänud piletitulu ja kaubarongiliikluse seiskumisest tekkinud kahju.”

Ehkki piletid ostetakse tagasi, streigile järgneval kuul võib saada kuupileti viiendiku võrra soodsamalt, käiku pannakse eribussid ning tehakse kõik võimalik, et inimesi informeerida, pööravad transpordiseisakud miljonite inimeste elu pea peale. Mitte keegi ei hüvita lennukipileteid ega puhkusebroneeringuid, kui reisija streigi pärast lennujaama hilineb. Ärajäänud kohtumised, töövestlusele hilinemised, karjuvad tited, tuhanded inimesed, kes üritavad end perroonil trügides vagunitesse sisse pressida. Keegi ei hoia lasteaeda selle pärast kauem lahti, et kümnest metrooliinist sõidab üks.

Võib juhtuda, et linnalähirongiliini rööbastest kuulub osa SNCF-ile, teine osa piirkondlikule transpordikompaniile. Pruugib ühel neist streikida, kui piirijaamast enam edasi ei saa. Aga kust täpselt see piir jookseb, ei tea alati kohalikudki, kui neilt küsida. Mis siis veel turistidest rääkida.

Streik on kallis lõbu

Pariisi piirkonnas vastutab ühistranspordi eest riiklik kompanii RATP. 44 000 töötajat, kümme miljonit reisijat päevas. RATP juures tegutseb mitu eri vaadetega ametiühingut, reaktiivseim neist on CGT (prantslased armastavad suurte tähtedega lühendeid.) Kui CGT poliitilisele skaalale asetada, siis jääksid nad kommunistide poolele.

“Miks on vaja streigini minna, miks ei piisa lihtsalt läbirääkimistest?”

“Raske on milleski kokkuleppele jõuda, kui teine pool ei näita üles vähimatki koostöövalmidust,” arvab Eliez Jacques, RATP ametiühingu CGT üks eestvedajaid. “Streik ei ole meie eesmärk. Me oleme alati lahenduste poolt, kus mõlemad pooled jääksid võitjaks.”

Ta toob sellise näite: seaduse järgi tuleb streigiähvardus lauale panna viis tööpäeva enne streigi algust. Edasi peaks ettevõtte juhatus leidma võimaluse läbirääkimisteks. Sageli kasutab juhtkond venitamistaktikat, asudes laua taha alles viimasel hetkel. Või võtab ametiühingu vastu küll, aga keeldub igasugusest järeleandmisest. Sellisel juhul kutsub ametiühing streikima nii palju inimesi kui võimalik ja korraldab meedia tähelepanu tõmbamiseks protestiüritusi.

Kõik transporditöötajad pole alati töökatkestusega nõus, sest streik on kallis lõbu. Metroojuht, kelle netopalk on 1300–1400 eurot kuus, kaotab streigipäevaga ligikaudu 80 eurot – streikijad jäetakse tavaliselt ka preemiast ilma. Tööle peab nagunii ilmuma. Pealegi on igav niisama pingil istuda. Suitsu ju ka enam teha ei tohi.

“Millal järgmine streik tuleb?”

“Seda me ei tea. Suured streigilained on alati etteaimamatud.” Aga ta kinnitab, et pinge on õhus. Parempoolse presidendikandidaadi Nicolas Sarcozy plaan kehtestada miinimumteeninduse nõue põhjustab palju paksu verd ning CGT tõlgendab seda kui streigiõiguse piiramist. Mis kaal on streigil, kui rongid ikka sõidavad!

Aga inimesed – kes nende peale mõtleb? Pakun, et nad võiksid rongid küll käiku jätta, aga lasku reisijad tasuta sisse. Kõik oleks selle üle väga õnnelikud. Nii jällegi ei saa, ütleb Jacques, sest streikida pole lubatud muudmoodi kui ainult tööseisakuga. Teised kahju tekitamise viisid on karistatavad. Näiteks inimeste käest raha võtmata jätmine oleks ränk töökohustuste eiramine, mitte streik.

“Reisijatel on nii sagedast rahulolematust raske mõista. Kuidas te süüdistustelainega hakkama saate?”

“Me ei saagi. Tuleb lihtsalt ära kannatada.”

Läbirääkimiskultuur on nõrk

Prantsusmaal räägitakse sageli streigikultuurist. Ollakse uhked eelkäijate vaevaga saavutatud võitude üle, nagu haigekassa või pensionisüsteem.

Pariisi poliitteaduste instituudi doktor Guy Groux ütleb selle kohta: “Meil on küll tugev streigikultuur, aga läbirääkimiskultuur on nõrk.”

“Miks? Ametiühingutel on ju ometi pikad traditsioonid.”

“Ametiühingud on nõrgad. Neisse kuulub vähem kui kümme protsenti töötajatest. Streik ongi nende ainus ja kõige tugevam relv.”

Relv, mida kuritarvitatakse? Ei ja jah. Mida vähem inimesi ametiühingutesse kuulub, seda nõrgemad nad on ja seda äärmuslikumaid vahendeid peavad enda kuuldavaks tegemiseks kasutama. Guy Groux toob veel üheks põhjuseks sotsiaalse dialoogi kriisi. Paljudes riikides toimuvad läbirääkimised pidevalt, Prantsusmaal mõni päev enne ähvardavat streiki.

Samal ajal kui riigiettevõtetes on viimaste aastate jooksul toimunud pidev streikide hulga kasv, streigitakse erasektoris väga harva. Tavaliselt siis, kui on juba liiga hilja. Tööpuudus on suur, inimesed kardavad suhteid rikkuda. Samuti on eraettevõtete juhid rohkem huvitatud majandusliku kahju vältimisest.

Olukorras, kus suurem osa inimestest kasutab töölkäimiseks ühissõidukeid, leiavad prantslased, et neid koheldakse nagu pantvange. Jutt rongide loodussäästlikkusest ei pea paika, kui inimesed on sunnitud pidevate streikide tõttu auto ostma. Keegi ei pane kahtluse alla vajadust oma õigusi nõuda, aga võib-olla on tööseisak nähtusena oma aja lihtsalt ära elanud. Peaks proovima midagi tõhusamat välja mõelda. Reisijate tasuta vedamine oleks aastakümnetepikkuste kannatuste, lörri läinud lihavõtete või tuulde visatud raha eest väga ilus žest.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare