Tööseisak ei ole teema, millest riiklik raudteekompanii SNCF räägiks samasuguse entusiasmiga nagu uuest imelisest kiirrongist või ühistranspordi loodussäästlikkusest. Las kõnelevad poliitikud, rongijuhid, ametiühingud. Las kandub avalik viha nende peale! Kes suu kinni hoiab, seda ei saa ka süüdistada. “Meil on väga kahju, me teeme kõik endast oleneva, et streike ei toimuks, me võtame ametiühingud igal ajal vastu, aga sel teemal me oma seisukohti ei avalda. Muide, kas teadsite, et praegu streigivad raudteetöölised tunduvalt vähem kui varasematel aastatel?” küsib SNCF-i esindaja. Eelmisel aastal oli ainult viis üleriigilist streigipäeva. Ainult. Pluss peoga piirkondlikke, väiksemaid häireid. Täpset statistikat nad “ei tea”.
“Kui palju maksab SNCF-ile üks üleriigiline streigipäev?”
“20 miljonit eurot, kui arvestada kokku saamata jäänud piletitulu ja kaubarongiliikluse seiskumisest tekkinud kahju.”
Ehkki piletid ostetakse tagasi, streigile järgneval kuul võib saada kuupileti viiendiku võrra soodsamalt, käiku pannakse eribussid ning tehakse kõik võimalik, et inimesi informeerida, pööravad transpordiseisakud miljonite inimeste elu pea peale. Mitte keegi ei hüvita lennukipileteid ega puhkusebroneeringuid, kui reisija streigi pärast lennujaama hilineb. Ärajäänud kohtumised, töövestlusele hilinemised, karjuvad tited, tuhanded inimesed, kes üritavad end perroonil trügides vagunitesse sisse pressida. Keegi ei hoia lasteaeda selle pärast kauem lahti, et kümnest metrooliinist sõidab üks.
Võib juhtuda, et linnalähirongiliini rööbastest kuulub osa SNCF-ile, teine osa piirkondlikule transpordikompaniile. Pruugib ühel neist streikida, kui piirijaamast enam edasi ei saa. Aga kust täpselt see piir jookseb, ei tea alati kohalikudki, kui neilt küsida. Mis siis veel turistidest rääkida.
Streik on kallis lõbu
Pariisi piirkonnas vastutab ühistranspordi eest riiklik kompanii RATP. 44 000 töötajat, kümme miljonit reisijat päevas. RATP juures tegutseb mitu eri vaadetega ametiühingut, reaktiivseim neist on CGT (prantslased armastavad suurte tähtedega lühendeid.) Kui CGT poliitilisele skaalale asetada, siis jääksid nad kommunistide poolele.
“Miks on vaja streigini minna, miks ei piisa lihtsalt läbirääkimistest?”
“Raske on milleski kokkuleppele jõuda, kui teine pool ei näita üles vähimatki koostöövalmidust,” arvab Eliez Jacques, RATP ametiühingu CGT üks eestvedajaid. “Streik ei ole meie eesmärk. Me oleme alati lahenduste poolt, kus mõlemad pooled jääksid võitjaks.”
Ta toob sellise näite: seaduse järgi tuleb streigiähvardus lauale panna viis tööpäeva enne streigi algust. Edasi peaks ettevõtte juhatus leidma võimaluse läbirääkimisteks. Sageli kasutab juhtkond venitamistaktikat, asudes laua taha alles viimasel hetkel. Või võtab ametiühingu vastu küll, aga keeldub igasugusest järeleandmisest. Sellisel juhul kutsub ametiühing streikima nii palju inimesi kui võimalik ja korraldab meedia tähelepanu tõmbamiseks protestiüritusi.
Kõik transporditöötajad pole alati töökatkestusega nõus, sest streik on kallis lõbu. Metroojuht, kelle netopalk on 1300–1400 eurot kuus, kaotab streigipäevaga ligikaudu 80 eurot – streikijad jäetakse tavaliselt ka preemiast ilma. Tööle peab nagunii ilmuma. Pealegi on igav niisama pingil istuda. Suitsu ju ka enam teha ei tohi.
“Millal järgmine streik tuleb?”
