Frances ja Lizzie, nagu teda kutsutakse, on koos üles kasvanud. Neil on korralikud Briti keskklassi vanemad, kelle elu ontlikkuse sirmi taga ei olegi nii üheselt mõistetav. Ema jättis tütred lapsepõlves terveks aastaks maha ja käis hipide radu, isal on abielu kõrvalt teine naine – seda asjaolu pole kunagi saladuses hoitud ja see teine naine on lastele ka ema eest. Ja mingil veidral kombel on õed vaat et teineteise vastandid. Nende elud on käinud hoopis eri radu.

Pole vast ootamatu, et see väike samm viib õdede elud sisseharjunud rajalt kõrvale.
Elizabeth abiellus noorelt, asutas abikaasaga väikese äri ja sai neli last. Neil on maja, pangalaenud ja perekonnaidüll, mis tegelikult kurnab palju rohkem, kui välja paistab. Elizabethi jaoks on see aga ainus võimalus end õnnelikuna tunda. Frances on olnud püsimatu, pikaajalisi suhteid pole tal olnud, lastest rääkimata, see-eest peab ta aga väikest reisibürood, tänu millele saab reisida ja võrdlemisi vaba elu elada. Just Frances üllatab õde jõulupühade aegu sellega, et läheb peretülide maandamise asemel Hispaaniasse, kus ta kohtab – esimese hooga küll ebaõnnestunult – sedasama hispaanlasest armukest.

Pole lihtne lugu

Pole vast ootamatu, et see väike samm viib õdede elud sisseharjunud rajalt kõrvale. Lizzie elu see esialgu kuigi palju ei mõjutagi, pigem heidab maailm nende teele korraga terve hulga kokkusattumusi. Ühekorraga tulevad majandusraskused, tunded, küsimused selle kohta, mida elult tahta ja mis see õnn üleüldse on. Kas õed suudavad teineteise erinevustega leppida? Kas nad leiavad selle, mida otsivad? Mõlemad peavad tahes-tahtmata olema valmis suurteks muutusteks.

Joanna Trollope (snd 1943) on kirjutanud üle 30 raamatu. Eesti keeles on neid seni koos „Hispaania armukesega” ilmunud neli, kõik neist tänapäevased ajaviiteromaanid, kuid Trollope’i sulest on ilmunud ka ajaloolisi romaane ja ajalooline teos inglise naiste kohta.

Tegu pole lihtsakoelise ega etteaimatava looga, ent teemad, mida raamatus käsitletakse, on mõistetavad kõigile.
Joanna Trollope’i elukäik on võrdlemisi ootuspärane, sarnanedes paljude Briti kirjanike omaga. Ta on tunnistanud, et talle ei meeldinud koolis käia ja ta tundis end seal autsaiderina. Oma koha leidis ta alles ülikoolis. Lõpetanud õpingud Oxfordis, asus ta tööle õpetajana. Seda tööd tegi ta kuni 1980. aastani, kui hakkas täiskohaga kirjanikuks. Esimese romaani kirjutas Trollope 14-aastaselt, kuigi see on muidugi kuskil sahtlipõhjas peidus, raamatuid avaldama hakkas ta 1970-ndate lõpus ja teeb seda tänini. Mõne Trollope’i raamatu põhjal on valminud ka telefilme ja lühisarju, ehkki mitte viimastel aastatel.

Tuntuks sai Joanna Trollope eelkõige 1990-ndatel, kuid tema viimane romaan ilmus 2014. aastal. Ise on ta öelnud, et pole kindlasti lüüriline kirjanik ega pea oma teoseid intellektuaalseteks, aga need on head ja selged. Sedasama võib öelda ka „Hispaania armukese” kohta: tegu pole lihtsakoelise ega etteaimatava looga, ent teemad, mida raamatus käsitletakse – perekond, laste, vanemate ja õdede vahelised suhted, armastus, igapäevaelu –, on tuttavad ja mõistetavad meile kõigile.

Raamat

Joanna Trollope

„Hispaania armuke” müügil alates homsest koos LP-ga vaid nädala jooksul! Vaata lisa www.lpraamat.ee.

Tõlkinud Heli Greenbaum

Autorist

Esimese raamatu kirjutas Trollope 14-aastaselt, kuigi seda pole avaldatud.

Ka tema teine romaan, juba täiskasvanuna kirjutatud, ei ole trükivalgust näinud.

Ajaloolisi romaane on ta avaldanud pseudonüümi Caroline Harvey all.

Tänapäevaste romaanidega saavutas Trollope edu 40. eluaastates ja on öelnud, et romaanikirjanikud võiksidki avaldamisega 35. eluaastani oodata.

Trollope on kaks korda abielus olnud ja üles kasvatanud neli last.