Kui oleks veel elus, rõõmustaks ise
Helistas Mart Jagomägi ja ütles, et Ilmamaas on ilmunud Konrad Mäe kataloog. Hind üle viiekümne euro. Mõtlesin, et tore küll, aga raha pole, nii et viiekümne euro eest ma praegu seda ostma ei hakka. Ta ütles, et polegi vaja osta, ta annab mulle, kui ma lehes kirjutan. Ütlesin, et okei, miks mitte. Aga kui raamatu kätte sain, siis kahetsesin. See oli ilmatu kolakas, ei mahtunud kotti ära. Lehitsesin korra: sees oli meeletu hulk pilte ja mu esimene mõte oligi, et mis kurat neist piltidest seal raamatus järele jääb. Värvid kuluvad ja koltuvad ära, või siis pole päris need. Niipalju kui ma kunstnike pilte kataloogides näinud olen, on need miskitpidi valesti. Kunstnikud ise vinguvad ka. Nad tunnevad väga hästi oma värve, veavad, nina vingus, näpuga järge nagu raamatupidajad.
Vahepeal oli Postimehes ilmunud intervjuu Andres Söödiga, kes tegi koos Maie Raitariga Konrad Mäe doki ja aitas tal raamatut koostada. Sööt ütles, et värvid on okei, ainult sinine olevat nihu. No siis on isegi hästi. Sinine veidi nihu. Muud värvid on ju hääd siis. Kuigi, kui mõelda, et sinine on mere ja taeva värv, siis... Mägi maalis hea meelega Caprit ja üldse Itaaliat. Viljandi ja Võru tulid alles siis kõne alla, kui sõiduraha oli otsas. Nii et sinine oli ikka oluline, või mis?
Siis meenus mulle Maie Raitar. Kahjuks on ta surnud. Surnud veel enne, kui see raamat jõudis ilmuda. Tookord, kui tegime Viinistul „Külmetava kunstniku portreed”, oli Maie veel elus. Kõigepealt õpetas ta mind Mäge tundma ja siis käis kohtumas näitlejatega. Kohtumistest oli palju abi. Maie oli Konradist otsani sisse võetud. Kui ta Konradist rääkis, siis oleks Konrad justkui temas elustunud. Ehk see kandus ka näitlejatesse ja lavastusse? Igatahes läks tookord kõik hästi.
Miljon makstakse legendi eest
See raamat on monument nii temale, Maie Raitarile kui ka Konrad Mäele. Lõpuks ometi on neil ühine monument: suur, raske, värviline ja otsast otsani lugusid täis. Konradist, Tartust, kunstiajaloost, muidu ajaloost. Võib-olla isegi ülearu, aga tühja sellest. Minu jaoks pisut kuiv ja ametlik, aga kunstiajaloolastel on juba selline stiil, et nad tahavad näida akadeemilised ja hoiavad kunstnikuga distantsi. Justkui linnuvaatlejad. Tegelikult nad kõik armastavad kunstnikke. Kirglikult. Nagu nunnad Isa ennast. Igal muuseumitädil on oma kunstnik. Ainult tema oma. Raitaril oli Konrad Mägi ja nende laps on see raamat siin. Aga kindlasti on oma pruudid Vabbel ja Wiiraltil, Kitsel ja Õunal ja... kõigil neil kadunud kunstnikel, kes väärivad samasuguseid hiidteoseid oma elust. See oleks nende elutöö-preemia. Kahjuks antakse elu-tööpreemiaid alles veidi enne või alles pärast surma. Kohe enne surma ei jaksa kunstnik selle üle enam rõõmustada, vajub ordeni all kokku, ja arst on joomise ära keelanud. Nii et rahaga pole enam midagi teha. Tuju pole ka enam see. Pärast surma pole aga üldse tolku. Ainult meie, kes me olemas oleme, meie rõõ-mustame ja vaatame ja loeme ja uurime värve, aga kunstnik ise mitte. Sellest on kahju, et kunstnikke ei tunta eluajal. Et nad ei teeni ise neid miljoneid, mis Mäe piltide eest praegu makstakse.
Makstakse ju legendi eest. Selle eest, kuidas ta üritas, kannatas ja suri. Piltide eest ju tegelikult mitte. Kui Mägi oleks praegu elus ja mitte surnud, siis oleks ta ikka samasugune tõmbleja ja õnneotsija nagu sada aastat tagasi ega teeniks eriti. Külmetaks kuskil Norras ega oskaks sellisest raamatust unistadagi.
Ükspäev nägin Inglisillal Imatit. Ta oli rõõmsalt jokkis, sest tal on välja tulnud elu parimad pildid. Need on üleval Kursi koolkonna näitusel Tartu kunstnike majas. Kohe, kui ma neid pilte nägin, tuli Konrad Mägi meelde. Jäin juurdlema, mida ma peaksin arvama: kas ta on nüüd Mäest juba parem? Ei oskagi öelda. Vähemasti on ta väga ise, ja supermaalija. Nii et otsige oma miljonid kohe välja, kellel on, ja ostke, niikaua kui looja ise elus on ja selle raha rõõmuga ära raiskab. Sõidab Hispaaniasse, joob tünni veini, maalib merd ja päikest. Nagu Mägi oleks teinud. Muidu läheb nagu Mäe ilusa raamatuga, et kui ta oleks veel elus olnud, oleks ta selle üle ise rõõmustanud.
„Konrad Mägi.
Kunstnik, looming, aeg”
Maie Raitar, Andres Sööt
Ilmamaa
