Kui rõõm lapse sünnist upub depressiooni

 (2)

Kristino Ravi skulptuur sümboliseerib koormat, mida kunstnik sünnitusjärgselt tundis.
Kristino Ravi skulptuur sümboliseerib koormat, mida kunstnik sünnitusjärgselt tundis.Foto: Ilmar Saabas

Kunstnik Kristino Rav leidis fotonäituse kaudu võimaluse oma isiklikku kogemust teistega jagada.

Kristino Rav, passinimega Lumi Kristin Vihterpal, on kunstnik, kes kahe ja poole aasta eest sai emaks. Ta oli küll igati valmistunud sünnituseks, ent mitte selleks, mis juhtus pärast. Ravi isikunäitus „Hämarala seniidis” käsitleb kõige keerulisemat etappi tema elus, sünnitusjärgset depressiooni. „Sünnituse järel tekkis vaakum, kus mulle tundus, et elu loomine tühistas kunsti loomise,” meenutab Rav.

Sünnitusjärgne depressioon puudutab 15% värsketest emadest, ühiskonnas on see paraku suuresti veel tabuteema. Rav räägib, et sünnitus oli kogemus, milles oli palju vastakaid tundeid. „Enne sünnitust olin veendumusel, et ma pean kohe tundma, et vau! Minu laps! Aga kui laps mulle rinnale pandi, mõtlesin, kes see on ja mida ma nüüd tegema pean? Ma ootasin neid tundeid, mida olen filmidest näinud, mille kohta ma olen lugenud ja seega justkui programmeeritud, et pean nii tundma,” meenutab ta. Praeguseks on ta aru saanud, et lapsega harjumine ja ema rolli sissekasvamine võtabki aega.

"Just oma lugude jagamise kaudu on kõige paremini võimalik aru saada, et sünnijärgne depressioon ei ole ainult minu peas, on inimesi, kes tunnevad end veel ära ja saavad aru, et see on jagatud kogemus. Ka see on üks põhjus, miks ma tahtsin teha näituse.” Foto: Kristino Rav, tehniline teostus Juhan Vihterpal

Oma depressiooni kirjeldab Rav füüsilise tajukogemusena. „Maailm võib olla otseses mõttes must-valge. Ma ei pea seda silmas mustade stsenaariumidena metafoorses mõttes. Olen olnud otseses mõttes segaduses: kuhu on värvid kadunud? Järgmisel päeval võivad värvid olla jällegi nii eredad, nagu oleks keegi need Photoshopis ära satureerinud. Ja need erinevad kogemused võivad ööpäeva jooksul vahetuda,” räägib ta.

Suur sisemine konflikt

Sünnitusjärgse depressiooniga kaasnes suur sisemine konflikt, sest Rav kartis, et haigus võib kuidagi last kahjustada. „Tingimusteta armastuse tunne on kirjeldamatu. See ei mahu sisse äragi, et võib armastada nii palju. Samal ajal püüad enesega toime tulla, et mitte kahjustada seda kiindumussuhet, mis sul lapsega on, sest laps vajab tervet ema,” räägib Rav. „Mul tekkisid kahtlused, et äkki laps tunnetab minu seisundit, ja küsisin endalt, kas minust saab lapsele piisavalt hea ema, kui ma ei ole kõige tervem?”

Depressioonile reageeris ta aga väga kiiresti. „Sain aru, et midagi on korrast ära. Jõudsin raseduskriisi nõustamiskabinetti kaks nädalat pärast sünnitust. Küsisin, kas see on normaalne? Kuhu jääb rõõmus meel, ma peaksin ju õnnelik olema?” meenutab ta. Rav tundis, justkui oleks teda petetud. „Puutusin kokku vaid rõõmsate emadega ja tundsin end seda enam kõrvalejäänuna.”

Tema kindel otsus oli depressiooniga hakkama saada ilma ravimeid tarvitamata, piirdudes teraapia ja nõustamisega. „Ma ei tahtnud imetamist ära jätta. Mulle tundus, et see on üks koht, kus ma olen oma lapsele asendamatu ja mille kaudu ma saan temaga kiindumussuhet hoida ja ehitada.”

Fotodesse on jäädvustatud seisma jäänud aeg, igavikuline seisundimaastik. Foto: Kristino Rav, tehniline teostus Juhan Vihterpal

Tuge sai Rav aga teadmisest, et ei ole selles kõiges üksi. Esmalt hakkas ta internetist uurima, kas sel teemal on teoseid loodud. „Kunstnikuna tundsin, et saaksin selle kaudu luua mingisugust dialoogi või teemat paremini mõista. Aga ma ei leidnud. Leidsin hoopis raamatuid,” ütleb ta. Näitena toob ta kogumiku „Vikerkaare taga vangis”, kus oma lood jutustavad anonüümselt paljud Eesti emad. „Just oma lugude jagamise kaudu on kõige paremini võimalik aru saada, et see ei ole asi, mis on ainult minu peas, et on inimesi, kes tunnevad end veel ära ja saavad aru, et see on jagatud kogemus. Ka see on üks põhjus, miks ma tahtsin teha näituse,” ütleb kunstnik.

See ei lähegi üle

Ehkki Rav on tegevuskunstnik, koosneb ta isikunäitus fotodest – sellise meediumivaliku tingis depressiooniga kaasnenud tunne, et ta seisund ei lähegi üle. „See oli justkui verbaalne ja füüsiline abitustunne. Ma tegin need fotod algul vaid iseendale tõestamaks, et ma ei ole lõplikult kaotanud võimet kunsti luua. Tegevuskunstnikuna kasutan ma keha, liikumist, kohalolu, aga see kõik oli minu jaoks pärsitud, ma ei suutnud end panna performatiivsesse konteksti,” meenutab ta. Fotodesse on aga jäädvustatud seisma jäänud aeg, igavikuline seisundimaastik.

Galeriis on väljas ka raamatud, millest sai kunstnik tuge depressiooniga võideldes. Foto: Ilmar Saabas

Alguses jäidki fotod niisama sahtlipõhja. Külla tulnud inimeste reaktsioonidest sai Rav aga aru, et need aitavad tema seisundist oluliselt paremini aru saada, kui lihtsalt seisundist rääkimine. Võttis veel kaks aastat, kuniks Rav oli valmis fotod päriselt näituseks vormistama. Ta ilmutas need uuesti, seekord käsitsi.

Seda tehes tulid talle taas meelde mälupildid ajast ja meeleoludest, kui ta fotod tegi. „Tekitada flashback'e vaatajates, kes on samuti rasedusjärgset depressiooni põdenud, on midagi, mida ma natuke kardan. Kindlasti ei tahaks ma näitusega kellelegi haiget teha, ent sellest teemast rääkimine on oluline,” toonitab ta.

Rav tunnistab, et ka temal on siiani keeruline sellest teemast rääkida. Inimesed ümberringi tahaksid pigem teemat vahetada või patsutavad õlale ja ütlevad, et ära muretse, see läheb mööda. „Ma vastan, et ei lähe mööda, see ei ole tuju. See vajab ravi.”

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare