Turu muuseum on Ateneumi järel tähtsuselt teine Soome kunstimuuseum. Samuti on Turu muuseumihoone teine spetsiaalselt kunstimuuseumiks ehitatud hoone, mis avati 1904. aastal suurejoonelise näitusega, mille kuraatoriteks olid kunstnikud Albert Edelfelt ja Eero Järnefelt. Turu näituse kuraator Christian Hoffmann võrdleb muuseumihoonet lausa paleega. Kuld-ajast, mis jääb ülemöödunud sajandivahetusse, on nende Turu muuseumi kogudes 114 teost, lisaks rikkalik kogu teiste maade kunstnike töid. Hoffmann kurdab, et veidi vähe on vene kunsti, Baltimaadest on ainult Eduard Wiiralti ja Laurentsius & A. D. töid. Viimati nimetatud jäid sinna pärast nende näitust 2000. aastal.

Soome kunsti kuldaega dateeritakse aastatega 1880 kuni 1905/1908. Mis siis toimus maailma kunstis? Akademism hakkas loovutama oma positsiooni, Pariisis oli impressionism, millele järgnes postimpressionism, mis mõistagi polnud veel ametlikku tunnustust saanud. Samuti juugendstiil ja sümbolism, mis olid enam nähtaval ametlikes salongides. Muutus ka akademism ise, võttes impressionistidelt ettevaatlikult üle vabaõhumaali elemente. Pariisi esinumber oli selles laadis Julien Bastien-Lepage. Üldse tekkis mingi internatsionaalne stiil, mida võib leida vene peredviÏnikute ja paljude teiste maade maalikunstis. Teiseks rahvusromantism, mis segunes juugendi ja sümbolismiga. Soomes tugevnes see liikumine alates 1880. aastast, olles ühtlasi rahvusliku identiteedi rõhutamine vastukaaluks venestamisele. Käidi Karjalas maalimas, koguti folkloori, eriti populaarseks said Kalevala lood. Tõelise rahvusvahelise kuulsuse tõi soome kunstile 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel esinemine.

Kujunes terve plejaad kunstnikke, kes tekitasidki selle kuldaja: kaalukaim neist on muidugi Akseli Gallen-Kallela, kuid ka Albert Edelfeldt, Eero Järvinen, Pekka Halonen, Hugo Simberg ja Magnus Enckell. Seoses feministliku kunstikäsitlusega hakati üha enam märkama ka tolle aja naiskunstnikke, keda hakati hellitlevalt nimetama “kunstiõdedeks”. Turu muuseumi kollektsiooni kuulub neist Helene Schjerfbecki, Maria Wiigi ja Elin Danielson-Gambogi loomingu paremik. Kõike seda saab Kumus näha, lisaks filme “Akseli ja Noor-Soome” ja “Albert Edelfelt”.

Samal ajal Eestis

Mida on meil vastu panna? Peaaegu mitte midagi. Kuidagi arenesid kirjandus, teater ja muusikakultuur, rahvuslik kujutav kunst jäi maha. Teati vaid Weizenbergi mõnda marmorportreed Vanemuise seltsimajas ja poodide vaateakendele pandud maale. Maalikunsti ennast peeti aga üldse üheks käsitöö liigiks. Kölerist üht-teist teati, kuid ta elas ja töötas Peterburis. Mingit kunstiharidust ei antud enne, kui Ants Laikmaa asutas 1903. aastal oma ateljeekooli. Muuseumihoonete ehitamisest ei maksa rääkidagi, kellelegi ei tulnud sellist mõtetki pähe. Samal ajal jõudsid enne Esimest maailmasõda isegi lätlased uhke kunstimuuseumi ehitada. Eesti kunstnikud õppisid kas Peterburis või Düsseldorfis, Pariisist, kus paljud soome kunstnikud käisid, ei teatud meil suurt midagi. Soomlaste kuldaja kunstnikega võiks võrrelda vahest Paul Rauda, kelle loomingus on Tiina Abel tuvastanud esimesi vabaõhumaali elemente, vähemal määral ka Ants Laikmaad.

Selline mahajäämus põhjanaabrite kunstist on masendav. Paljuski on see seotud sellega, et eestlane usaldas ikka eelkõige kirjasõna ja ega praeguseksi ole olukord suurt muutunud. Ometi olid võimalused võrdsed: nii Soome kui ka Eesti kuulus tsaaririigi koosseisu ja Peterburi oli sama kaugel.

Näitus

“Soome kuldaeg.

Meistriteoseid Turu

kunstimuuseumi kogust”

•• Kumus

••  8. juunini