Kui uimastisõltuvuse taga ei olegi ilmselget traumat?

Linnateatri uuslavastus „Inimesed, kohad ja asjad” näitab, kuidas sõltuvus inimesi hävitab.

Lavastaja Diana Leesalu on ette võtnud tugeva alusmaterjali, näitekirjaniku ja lavastaja Duncan Macmillani peaaegu verivärske (2015. aastal kirjutatud) „Inimesed, kohad ja asjad”.

Macmillani nimi ei ole Eestis tundmatu: Endla teatri mängukavast leiab Taago Tubina lavastuses tema näidendi „Kopsud” – loo, mis ühendab armastuse, pereplaneerimise ja mure ökoloogilise katastroofi pärast. Kui „Kopsud” on pigem poeetiline dialoog, kus päriselu lõpuks idealismile sisse sõidab, siis „Inimesed, kohad ja asjad” on oluliselt käredam, teravam ja näitab üldiste probleemide asemel midagi väga konkreetset: alkoholi- ja uimastisõltuvust. Probleemi esitatakse peamiselt peategelase Emma (Evelin Võigemast) kaudu. Emma on sõltlasest näitleja, kes otsib abi võõrutusravikliinikust. Sõltuvusmaailma ülesehitamisel, mis tähendab emotsioonide äärmustes kõikumist ja mälust puuduvaid hetki, on oluline roll väga tugeval kujundusel, nii helil kui ka videol.