Kuidas armastuse eest pakku pääseda

„Victoriasse” on Knut Hamsun puistanud mitme tiheda armuromaani jagu üleelamisi ja pisaraid.

Elas kord möldri poeg. Ta oli selline suuremat kasvu, päikesest ja tuulest pargitud noormees, pea kõiksugu ideid täis. Tuletikumeistriks tahtis ta hakata, et sõbrad aukartust tunneksid. Ega ei lähegi rohkem kui paar lehekülge, kui lugeja aru saab, et möldri poeg Johannes on armunud mõisahärra tütresse Victoriasse, olgugi too alles kümneaastane. Pisut lapsemeelsed on need noorte esimesed kohtumised raamatu alguses, aga eks ole eluaastadki alles rohkem laste omad. Johannesel on oma lemmikkoopa juures isegi kivi, mille nimi on Victoria.

Üsna nõndamoodi muinasjutuliselt lugu edasi arenebki. Möldri poeg saadetakse linna õppima, aastad lähevad, ühe lausega mitu tervet korraga, ja Johannesest ongi saanud noor kirjanikuhärra, kes suveks auriku pardal oma saarekodusse tagasi tuleb. Victoria teeb teda mitte tundma.

Jama jama otsas

Tegelikult on muidugi kõik sootuks vastupidi. Tegelikult ei armasta Victoria mitte kedagi muud kui Johannest ja Johannes mitte kedagi muud kui Victoriat, aga kas siis saaks hea raamatu, kui kõik läheks nii, nagu inimesed tunnevad ja tahavad? Ei saaks. Ühe korraliku raamatu jaoks on ikka vaja hingepiinu ja eluraskusi, ja neid on Hamsunil nii õhukese raamatu kohta kohe mitu pangetäit pakkuda.

Kuidas oleks näiteks sellega, et üks armastajatest majanduslikel põhjustel hoopis rikka mehega kihlub? Või sellega, et teine armastaja ka kellegi teisega kihlub? Või sellega, et kui üks armastajatest nii-öelda vabaks saab, siis teine enam vaba ei ole? Või sellega, et kui teine on viimaks valmis armastuse vastu võtma, on lootusetult hilja? Või? Või? Või? Hamsun on selle armastusloo puhul ikka mitme romantilise armuloo jagu elemente ära kasutanud. Ega siin pikalt lugeda saa, juba on uus jama kohal.

Hamsun on selle armastusloo puhul ikka mitme romantilise armuloo jagu elemente ära kasutanud.

Õigupoolest kirjutas Hamsun peaaegu sellesama loo juba oma loometee alguses ära. See oli tema teine romaan „Bjørger” (1878), kus noor Hamsun kirjeldas luuletaja Bjørgeri ja tema armastatu Laura lugu. Ajapikku, nii nagu kirjanik arenes, settis armastus ja sellest sai „Victoria. Ühe armastuse lugu”. Aega läks kakskümmend aastat. Knut Hamsun on kirjanik, kelle panus Euroopa kirjandusse on olnud meeletu. See 1859. aastal sündinud autor avaldas peaaegu viiskümmend raamatut, kus käsitleti mitmesuguseid teemasid armastusest maaeluni välja. Alates 1877. aastast ilmus Hamsuni sulest peaaegu igal aastal raamat, mõni aasta koguni kaks, ja nii 1949. aastani välja.

Üks Hamsuni tähtsamaid teoseid „Nälg” ilmus juba 1890. aastal. Romantilist liini järgib kahtlemata ka lühiromaan „Victoria”, mis ilmus kaheksa aastat hiljem. Tema hilisemad romaanid olid kirjutatud juba uue realismi vooluvees, neis räägiti Norra maainimeste igapäevaelust ning seal kasutas ta sageli ära ka kohalikke murdeid. Hamsun kasutas oma raamatutes ka selliseid psühholoogilise kirjanduse võtteid nagu teadvuse vool ja sisemonoloog.

Vaesest perest poiss

Knut Hamsun sündis perekonda, mis ei olnud just heal järjel. Seitsmelapselise pere neljanda pojana hakkas ta juba varakult ise leiba teenima, asudes üheksa-aastaselt tööle onu postkontoris. Seal ei olnud tal kerge elu, onu näljutas teda ja andis peksa, nii et ta lasi sealt mõne aasta pärast jalga, töötades, kus aga vähegi andis. Kirjutama hakkas ta 17-aastaselt, leidis ärimehe, kes oli nõus tema loometööd toetama, ja nii temast peagi kirjanik saigi.

Knut Hamsuni „Victoria” homsest saadaval koos LP-ga vaid ühe nädala jooksul. Vaata lisa: www.lpraamat.ee

Fakte

Hamsuni raamatute järgi on tehtud üle 25 filmi ja teleseriaali.

„Victoria” oli Hamsuni 15. raamat.

1920. aastal sai Hamsunist Nobeli preemia laureaat.

Hamsun toetas Hitlerit ja saatis oma Nobeli preemia medali talle kingituseks.

Pärast Teise maailmasõja lõppu põletati Hamsuni raamatuid avalikult.

1996. aastal tegi Rootsi režissöör Jan Troell Hamsunist filmi, kus Hamsunit mängib Max von Sydow.