Mille järgi otsustatakse, millal ja kus mingit Pöffi filmi näidatakse? Vastus on lihtne. Samamoodi nagu filmisõbrad üritavad oma päevaplaani kinoaegadega sobitada, mõistatavad ka Pöffi korraldajad, mis film paigutada mis saali ja mis kellaajaks. Kas võtta aluseks võimalik publikumenu? Ja filmi žanr ning päritolumaa? Või lähtuda filmi linastamiseks vajalikest tehnilistest tingimustest?

Pöffi logistikaga tegelev Tiina Teras ütleb, et kõigepealt paigutatakse ajakavasse võistlusprogrammi filmid. “Nendele valime tavaliselt esinduslikumad saalid,” sõnab Teras.

“Sel aastal on need Vene teater ja kordusseanssideks enamasti kino Sõprus. Filmide jaotumine saalidesse sõltub ka sellest, kas meil on soov või vajadus (kui siia saadetaval filmilindil puuduvad ingliskeelsed subtiitrid) neid tõlkida. Kuna festivalil ei ole veel nii palju finantse ja jõudlust, et organiseerida tõlge kõigis kinosaalides, siis peame valima. Kahes eelnimetatud paigas on see võimalik, kuid igal pool kahjuks mitte.”

Läti film Denverist

Pöffi filmi tee kinno on keeruline. Sõltuvalt teistest samal ajal maailmas toimuvatest festivalidest ning muudest filmilevi asjaoludest jõuavad filmikoopiad siia vaid määratud ajaks, mistõttu linastubki mõni film näiteks kahel päeval järjest ning kohe pärast seanssi rändavad filmirullid järgmisse näitamiskohta, mis võib olla Kolkata, Jakarta, Los Angeles või Dubai. Tänavu saabub ühe Läti filmi koopia Denverist ja Bosnia filmi oma Kaplinnast.

Et ühel ajahetkel linastuvate filmide valik oleks parajalt mitmekesine, püütakse filmid kavasse paigutada nii, et samast kandist, sarnasest keelepiirkonnast ja žanrist filmid oleksid kellaaegade ja päevade vahel hajutatud.

Paljude filmide paika sobitamine on lõppeks paras õnnemäng. Mõni film kogub ootamatult suure publiku. Nii üllatavad igal aastal Mehhiko filmid ja üldse hispaaniakeelsed filmid. Samuti on oma truu publik Jaapani filmidel.

Mis puudutab linastuskohti üldisemalt, siis on Tallinnas jäänud olukord pea samaks, mis festivali algaegadel. Teisel aastal liikus festival programmi laienemise tõttu rohkemate linastuskohtade otsingul Sakalasse ja muudesse Tallinna saalidesse, sest enamik endisi kinosid oli selleks ajaks suletud.

Neli aastat tagasi, kui kerkis päevakorda Sakala sulgemine, oli juba tekkinud vajadus suurema hulga saalide järele. “Kahju oli lahkuda, sest Sakala suur saal on seni jäänud ainsaks kohaks, kus Pöffi ajal on korraga filmi vaadanud üle 1100 inimese. Siiski, võimalus kobarkinno minna sobis tollal hästi, sest seal oli rohkem saale,” märgib Teras. “Nüüd on festival jõudnud kümne aastaga ringiga tagasi algusaja saalidesse.”

Sobivate kinode puudumine Tartus piirab ka sealse programmi suurust. Lutsu teatrimaja Genialistide klubis saab filme linastada vaid videoformaadis ja Jaani kirku keskkond seab piirangud programmi sisule. Samas püüti Kärdla ja Viljandi programmi kokku pannes lihtsalt pakkuda igast valdkonnast midagi. Narvas ja Jõhvis linastuvate filmide valikul lähtuti venekeelsete subtiitrite või dialoogi olemasolust.

Filmiajakirjanike lemmikud


•• 1998 “Perekonnapidu” (Taani), rezˇ Thomas Vinterberg

•• 1999 “Hüvasti, kallis kodu” (Prantsusmaa), rezˇ Otar Iosseliani

•• 2000 “Tuul kannab meid” (Iraan), rezˇ Abbas Kiarostami

•• 2001 “Klaveriõpetaja” (Prantsusmaa-Austria), rezˇ Michael Haneke

•• 2002 “Magdaleena õed” (Iirimaa-Suurbritannia), rezˇ Peter Mullan

•• 2003 “Kauge” (Türgi), rezˇ Nuri Bilge Ceylan

•• 2004 “Tühi maja” (Lõuna-Korea), rezˇ Kim Ki-duk

•• 2005 “Garpastum” (Venemaa), rezˇ Aleksei German jun