Kuidas kaks talutüdrukut mehe võtsid
Vabaõhuetendus “Vigased pruudid” rõõmustas pere pisemaid hobuste ja miniseaga, suuremaid aga juhmivõitu mehepoegade valuliku naisevõtu-draamaga, kus, nagu ikka komöödias kohane, saab äpardujate kulul mahlaselt naerda.
Taibukate poiste petuplaan
Vigaste pruutide lugu on ilmselt enamikule eestlastele teada, pole teatrit, kus seda poleks mängitud, telelavastusest on elavasse folkloori jõudnud Leena meelas fraas: “oi kui karmid juuksed!” ja Miina geniaalne seletus oma lonkamisele, et tegelikult ei ole mitte üks jalg teisest lühem, vaid see teine on hoopis pikem. Kahe sõnaga kokku võttes on see lugu Mulgimaalt pärit taluperemehest, kes oma tütred vennapoegadele tahab maha parseldada. Seega on mängupaik omamoodi metafoor loo ideelisele joonele, tütred tuuakse väljanäitusele, et nendega hea kaup teha.
Miinal ja Leenal on aga juba oma väljavalitud olemas ning need on taibukad poisid. Neli pead nuputavad petuplaani, kuidas tülikatest kosilastest kiirelt ja valutult vabaneda. Ja lõpuks peab isa mulkide poolt ärapõlatud neitsid küla naeru-aluseks sattumise vältimiseks kiiremas korras õigetele poistele ära lubama. Ajad ja kombed õnneks ikka muutuvad, sada aastat tagasi naine veel inimene polnud, täna võib ta kaasat valida ise ja omatahtsi, ehk siis seada oma elu kellegi teise tahtest sõltumata.
Kavalehelt saab lugeda eesti pulmakombestiku kohta nii mõndagi humoorikat.
Näitlejatest tõusevad esile mitte niivõrd pruudid (Helena Merzin ja Piret Simson), kuivõrd nende väljavalituid kehastavad Lipuvere sulane Joosep (Janek Joost) ja Kärje Juhan (Jaak Prints). Veenvad ja läbitunnetatud rollid mõlemal.
Ühevaatuseline tunnipikkune komöödia pakub muhedaid elamusi, ootamatuid lavastuslikke üllatusi, saab kiiresti otsa ja see on tema plussiks, mitte miinuseks.
Vaarik on osanud väikese trupi jaoks pisut liiga suure ruumi leidlikult ära kasutada, mulkidest peiud (Riho Kütsar ja Raivo E. Tamm) teevad pidevalt jooksujalul auringe, tütrekesed kastavad areeni ümbritseval murul õilmitsevaid kunstkõrvitsaid jne. Kunstnikutöö pälvib tunnustust sujuva rahvalikkuse ja totaalse kitši mängulise segamise eest.
Need neetud mikrofonid!
Kiidusõnade kõrval oleks tegijatele ka üks priske etteheide.
Need neetud mikrofonid! Kord need töötavad ja kõne kumiseb ja kajab õõvsalt, siis need jälle ei tööta ja kõne kostab elutruult ja inimlikult, rääkimata sellest, kui tehnika otsustab paukuma ja undama hakata.
