Kuidas keel, nii ka ilm
Maailmas ainsa asutusena ainult eesti keele uurimisele ja hoiule keskendunud Eesti Keele Instituut on koos Eesti Keele Sihtasutusega (EKSA) nüüd juba poolteist aastat uues kujunduses üllitanud sõna- ja keele-alaste teaberaamatute sarja, mis tänaseks on jõudnud kümnekonna nimetuseni.
Sarja senine kroonijuveel, Tiiu Erelti ”Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999” jõudis oma ligi 13 000-se tiraaÏiga läinud aasta enimmüüdud raamatute hulka. Nõutud on ka Peeter Pälli ”Maailma kohanimed” ja ”Vene-eesti sõnaraamat”. Raske oleks kujutleda eestikeelseid tekstitootjaid, kelle riiulitelt puuduks Asta Õimu ”Fraseoloogiasõnaraamat”, tema varasematest ”Sünonüümisõnastikust” ja ”Antonüümisõnastikust” rääkimata.
Nende üldkäibele orienteeritud käsiraamatute kõrval on koha leidnud ka selline eksootiline üllitis, nagu ”Aseri-eesti sõnaraamat”, mille tarvitajaskond piirdub ilmselt vaid Eestis elava aseri kogukonna ja aseri keelest eesti keelde tõlkijatega. EKSA kirjastuse juhi Toomas Väljataga sõnul on aga igal sõnaraamatul oma müügistrateegia.
”Sõnaraamatute suhteliselt kõrge kaanehind peegeldab väikest tiraaÏi”, kommenteeris Väljataga. ”ÕS-i tegime ettetellimisega, see oli minev kaup.” Nüüd on Eesti Keele Instituut saanud riigilt kultuuriministeeriumi kaudu toetust ”Eesti murrete sõnaraamatu” ja ”Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” välja-andmiseks.
ENNE TEKST, SIIS SÕNA JA TÄHENDUS. Ühegi sõnaraamatu hinna sisse pole võimalik mahutada mäekõrgust tööd, mida sõnaraamatute koostajad on teinud selle nimel, et eesti keel näitaks oma võimet vahendada mistahes kogemust. Neid inimesi juhib enamasti missioonitunne ja teadmine, et maailm paistab täpselt selline, millisena keel seda maailma kõnetab.
Paljudele tuleb ehk üllatusena, et sõnaraamatu koostamine algab tegelikult tekstist. Keeleinstituudi leksikoloogiasektori juhataja Margit Langemetsa sõnul on Tartu Ülikoolil olemas kõigile reeglitele vastav tekstikorpus. Tekstikorpuse kokkupanek on omaette teadus, aga ega siin eestlased jalgratast leiuta, lähtutakse maailmapraktikast, selgitas Langemets. Eesti keele sõnaraamatu aluseks on 1947. aastal alguse saanud peamiselt käsikirjaline 4,2 miljonit sedelit sisaldav kartoteek. Kartoteeki see tekstikogu jääbki, sest keegi ei suudaks seda arvutisse salvestada. EKI eksdirektor, praegu instituudis vanemteadurina töötav Õim nimetas fraseoloogiasõnaraamatu tähtsa allikana ka Kirjandusmuuseumi 200 tuhandet üleskirjutust sisaldavat kõnekäändude arhiivi.
VANU TÄIENDATAKSE, UUED TULEVAD. Sõnaraamatud vananevad koos ajaga. Igasse uus-trükki lisatakse seetõttu uusi märksõnu. Nii on see olnud vene-eesti ja eesti-vene sõnaraamatuga. Koostöös soomlastega ilmub järgmise aasta lõpuks ka suur (70 000 märksõna, kaks köidet, ligi 2000 lehekülge) soome-eesti sõnaraamat, mille peatoimetaja on Valdek Pall.
Eesti Keele Instituudil on rõõmusõnum ka õpilastele: teoksil on õpilase ÕS. Sõltub juba keelekasutajaist, kas see aitab ka säilitada inglise keele tugeva surve all kasvava põlvkonna eestikeelset identiteeti.
Sõnaraamatute koostajatele ja kirjastajatele oleks aga igal juhul kõige tänamatum perspektiiv, kui eesti keelt võetaksegi tulevikus veerida ja meenutada üksnes sõnaraamatutest.
