Kuidas kommunistid 1. detsembril Tallinnas käisid
Jutt on õige, kuid teiselt poolt kujundavad ajaloofilmid rahvuslikku mälu märksa sügavamalt kui ajalooõpikud ja „Detsembrikuumus” on linateos, mis loob ettekujutuse 1. detsembril 1924 Tallinnas toime pandud riigipöördekatsest.
Kui film valmis sai, hakkas selle meediakommentaarides levima nimetus „tellimusfilm”, mis vihjab asjaolule, et filmi suurtest kuludest vähemalt osa kaeti valitsuse käsutuses olevatest Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli summadest. Nii et tegemist on teosega, millega tähistati riigi sünnipäeva. Kuigi selle raha andmise ajal oli juba selge, et 24. veebruariks 2008 film valmis ei saa.
Tellimustöö teemat ei maksa üle tähtsustada, sest kaunite kunstide maailmas on teoste tellimine tavaline. Kui tellimusi poleks olnud, poleks nootigi Mozarti kirjutatud muusikat. Pealegi on Lauri Vahtre teinud puhtsüdamliku ülestunnistuse, et tema oli oma stsenaristitöös igati vaba. Seega kui teoses peakski leiduma puudusi ja lihtsustamist, siis need on tehtud vabal tahtel ja täie teadmisega ja mitte kellegi tellimusel. Teost tuleks vaadata vandenõuteooriat rakendamata ning selle voorusi ja puudusi mõõta tegijate ande järgi.
Ajalugu ja fiktsioon
„Detsembrikuumuses” tegutsevad läbisegi ajaloolised ja fiktiivsed tegelased. Päris tegelased on kindralid Unt (Priit Pedajas) ja Põdder (Tõnu Kark), kes mässu ohjeldavad. Ajaloolise põhjaga on ka mässu organiseerijad Moskva Kominternist Grigori Zinovjev ja Otto Wille Kuusinen. Pooleldi ajaloolised on mässu elluviijad Spetsialist (Tambet Tuisk) ja Jurist Jaan (Mait Malmsten), kellel on Jaan Anvelti jooni, kuigi Anveltiks teda filmis ei nimetata.
Täiesti fiktiivsed on n-ö tavalised inimesed, keda mäss puudutab: noorpaar Tanel (Sergo Vares ) ja Anna (Liisi Koikson), kes satub otse mässu keerisesse. Tavalisteks inimesteks võib pidada ka perekond Saarepuud, kelle kodust saab võitlustander.
Värvikad ajaloolised karakterid on ikka olnud näitlejate maiuspala ja „Detsembrikuumus” pole erand. Väljapaistvaid õnnestumisi on mõlemalt võitluspoolelt: Tõnu Kark müttab elavaks kindral Põdderi kuju ja Mait Malmsten mängib usutavaks Jaani, Moskva emissari, keda stsenaarium demoniseerib. Malmsten tõendab järjekordselt, et kurja tegelast mängides on näitlejal võimalik häid tulemusi saavutada.
„Detsembrikuumus” on meie kultuuris selle poolest märkimisväärne, et on tehtud täie filmitootmise tõsidusega tööd, mis selliste sõja- ja märulifilmide juurde käib. Püssipaugutamine, võitlused, sõidud ja kõik muu selline on tehtud nii nagu peab ja mitte põlve peal nikerdatuna.
Sugugi väheoluline pole sellise formaadilt suure filmi puhul muusika. Filmi nime kandev laul Liisi Koiksoni esituses oli seda klassi, et seda sai ka raadiojaamades lasta.
Mis puutub 1. detsembri riigipöördekatsesse ja selle retseptsiooni Eesti filmis, siis pole „Detsembrikuumus” päris esimene seda teed käija. Sama teema on ühel või teisel moel esindatud filmides „Surma hinda küsi surnutelt” ja „Saja aasta pärast mais”. Need Vene ajal valminud filmid on tehtud Mati Undi kirjanduslikku kõrgklassi kuuluvate stsenaariumide järgi. Valmimisaja tõttu on nende tõlgendusrõhud teised: head ja pahad jagunevad hoopis teisiti.
KOLM KÜSIMUST
Mait Malmsten: kangelaslikkus pole naeruväärne
Kas mässaja tüpaaž on teile lähedane?
Jah ja ei. Teatud impulsiivsus on mulle ebaõigluse laineharjal omane, aga organiseeritud ja planeeritud vihastamine kukuks halvasti välja. Oma rolli advokaat olen ma loomulikult.
Kui sümpaatne on teile poliitiline kirglikkus?
Kirglikkust ja fanatismi ei tohiks segamini ajada. Esimene neist viitab tihti sügavale läbielamisele-tunnetusele ja soovile midagi tõsiselt ära teha, ent teine sageli pimestab ja tõukab ebamõistlikele otsustele-valikutele. Fanatism on mulle võõras ükskõik mis vallas.
Kriitikud on filmi kallal võtnud, et tegemist oli propagandafilmiga...
Nn propagandafilme võiks rohkemgi olla. Oleneb jälle, kuidas suhtuda. Kas tahame oma ajaloo kirjutamises kaasa rääkida või ei? Meie rahvuse eneseteadvuse huvides oleks kindlasti tähtis omada veel mitmeid ajaloolise taustaga filme. Ja kangelaslikkus ei ole mitte alati naeruväärne. Ainult iroonia ja skepsisega ei purjeta kaugele. Endale nii-öelda aus otsavaatamine ei pruugi alati olla aus.
-„Detsembrikuumuse” tegemise hinnaks nimetatakse 24 miljonit krooni, mis on lähedane teise ajaloolise sõjafilmi „Nimed marmortahvlil” kuludele.
-Film kogus kinodes 50 369 vaatajat, millega ta kuulub viimase aja tippu, kuid jääb alla filmidele „Nimed marmortahvlil”, „Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, „Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja „Leiutajateküla Lotte”. Selleaastane menufilm „Seenelkäik” on „Detsembrikuumuse” veelgi tahapoole lükanud.
-Sügisel 2009 esitati „Detsembrikuumus” Ameerika filmiakadeemiale võõrkeelse filmi kategooria kandidaadiks.
-Filmi lavastajaks pidi kõigepealt saama Ilmar Raag, kes hiljem sellest siiski loobus.
-„Detsembrikuumuse” tööpealkirjad on olnud „Mässufilm” ning „Kohv ja kalliskivid”.
-„Detsembrikuumuse” helikujunduse tegi Hollywoodis Solange S. Schwalbe.
FILMISARJA 33. FILM
„Detsembrikuumus”
Stsenaristid: Lauri Vahtre ja Mihkel Ulman
Lavastaja: Asko Kase
Operaator: Kjell Laagerroos
Kunstnik: Silver Vahtre
Helilooja: Sven Grünberg
Osades:
Tanel Rõuk – Sergo Vares
Anna Rõuk – Liisi Koikson
Kindral Põdder – Tõnu Kark
Jurist Jaan – Mait Malmsten
Spetsialist – Tambet Tuisk
Elsa Kingissepp – Carmen Mikiver
Julius Saarepuu – Ain Lutsepp
Maret Saarepuu – Piret Kalda
Joosep Saarepuu – Emil-Joosep
Zinovjev – Jevgeni Knjazev
Kuusinen – Ilkka Koivula
Esilinastus Tallinnas 16. oktoobril 2008
Sarja kolmekümne kolmas film „Detsembrikuumus” tuleb müügile homme koos Eesti Päevalehe nädalalõpuväljaandega LP hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
