Kuidas Landeswehri sein Sierraga maha sõideti
Nottbeck vaatleb toimunut baltisakslaste seisukohast. Kahtlemata oli seitsesada aastat püsinud ühiskondlik-poliitilise pinnase nii äkiline ja täielik kaotus kogukonnale suur löök ning kohemaid Lenini ettevaatamatut loba rahvaste enesemääramisõigusest ära kasutanud siinsed põlisrahvad ja nende riigikesed – eriti raskesse „punatõppe” nakatunud Läti – liigitati millekski, millele ei saanud kindel olla. Niisiis ei jäänud kogukonnal muud üle, kui organiseeruda poliitilisel ja militaarsel tasandil oma huvide kaitseks.
Seda enam, et erinevalt Eestist (kus jõudude vahekord loksus kärmelt paika) valitses tollases Lätis korralik segadus. Kombinatsioon, kus lapitekiks lõhestatud riiki kontrollivad Läti oma „punased” ja „valged” väed ning baltisaksa Landeswehr ja võimu jagavad Karlis Ulmanise ajutine valitsus, baltisakslased koos Andrievs Niedra „tankistivalitsusega” ning Peteris Stucka nõukogude valitsus, ei kõla just eriti rahumeelsena. Pealegi olid kõigil pooltel asjade käigust ja tulevikust erinevad arusaamad ja mängus oma huvid.
Baltisakslased muretsevad oma seitsmesaja-aastase ajaloo tuleviku pärast. Kardetakse, et lätlased, kellesse Nottbecki järgi suhtuti üldjoontes kui kuuevarbalisse matsirahvasse, küsivad kõik võetud kümnised kümnekordse intressiga tagasi.
Napil toetuspinnal tasakaalu hoidvatele Läti rahvuslastele on baltisakslaste organiseerumine vastukarva, kuid ühtaegu on nende sõjajõud regioonis peaaegu ainsad, kes suudavad punaseid kütte nottida. Samal ajal pole sõjast ja segadustest väsinud läti rahvas sugugi kindel, et punased oleks halvim valik. Ühesõnaga – võidab see, kes tegutseb kõige otsustavamalt.
Nii justkui ei jäägi baltisakslastel muud üle, kui võimetuvõitu Ulmanise valitsus aurikule eksiili saata, leida lätlaste seast uueks peaministriks tankist Niedra ja asuda oma sõjajõududega Lätit punastelt tagasi vallutama.
Nottbecki läbivalt baltisaksakeskne vaatenurk (ärakuulamata versioon, nagu märgib Mart Helme oma saatesõnas) paneb rahvuslikult meelestatud lugeja empaatiavõime ilmselt proovile. „Nagu internatsid,” katkeb nõrgem närviniit baltisakslaste – kes seni on olnud a priori pahad – rapsimisest ja laveerimisest lugedes.
Samal ajal meenub, et 1941. a suvel ja 1944. a sügisel proovisid Eesti eliidi riismed saavutada rinnete ja suurriiklike huvide vahel laveerides midagi sarnast (või suisa sedasama?) ehk enese märgatavaks tegemist.
Eestlased norisid tüli
Jättes suuresti kõrvale Läti siseprobleemid, keskendub Pajur oma artiklis Landeswehri sõja puhkemise fakti tagamaadele. Kuidas juhtus, et Eesti sõjavägi ja Landeswehr, kes võinuksid punaseid Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist välja suitsetades kohtumise hetkel rinded ühendada ja pilgu itta pöörata, hoopis omavahel sõdima hakkasid? Pajuri hüpoteesi järgi olid kohtumise hetkel sõjakamalt meelestatud eestlased, kes tungisid seni uljalt edasi, kuid kehtestasid pigem punaste kui eestlaste vastu vaenulikult meelestatud Landeswehrile lähenemiskeelu. Pistrike nimed? Nikolai Reek ja Johan Laidoner.
Omaette põnev pilt pistrike motiivide mõistmiseks joonistub, kui lugeda ühel ajal Pajuri ja Nottbecki ülevaateid baltisakslaste ja eestlaste-lätlaste omavahelistest suhetest ning suhtumistest ja edukast sõjategevusest inspireeritud edasiste plaanide ning ulmade kohta. Värvikas on Nottbecki näide, et baltisakslased pidasid Eesti maareformi padubolševistlikuks, sest maa võeti omanikelt ära ja jagati ümber. See on vist ainuke kord Eesti poliitilises ajaloos, kui loomult vasakpoolset sammu heas valguses nähakse.
Et tagantjärele tarkus on täppisteadus, võib üsna kindlalt väita, et üldjoontes asjatu relvakonflikti põhjustas kombinatsioon rahvuslikest eelarvamustest (usaldamatusest ja vaenust) ja eduga paratamatult kaasas käivast ülbusest. Kuid ei maksa unustada, et Eesti toetas ametlikult, kuigi mitte lõpuni ühel häälel Ulmanise, mitte Niedra valitsust. Ja Landeswehr oli seotud just viimati mainituga.
Kuid nagu konstateerib Pajur, viis tegeliku sõjategevuseni eestlaste-lätlaste ja baltisaksa vägede vahel ikkagi Laidoneri päevakäsk 3. juunist 1919, mis nõudis Landeswehrilt taganemist ja mõningate kaheldava sõjalise väärtusega positsioonide eestlastele loovutamist.
Et kindrali esindaja-läbirääkija rindel, polkovnik Reek jäiga joone korraldust karvapealt täitis, sai (nagu kirjutab Nottenbeck) ka Landeswehri ülematel (ja samuti seni edukalt sõdinud, kuid relvakonfliktist eestlastega mitte huvitatud) Alfred Fletcheril ja Rüdiger von der Goltzil hing täis...
Nii kangastubki kahe eri vaatenurgaga käsitluse lõppakordina silme ette stseen filmist „Tulnukas”, kus võõras hoovis praalivad rullnokad ähvardavad hevikate saunal Sierraga seina maha sõita. Ja erinevalt filmist seda tõepoolest teevadki.
Raamat
„Võnnu lahingu eellugu”
•• Saksa keelest tõlkinud Kadi Eslon ja Aarne Ruben
•• Kunst, 2009
•• 144 lk, pehme köide
