Kuidas Leppik kuu aega kloostris elas
Muhe selles mõttes, et Leppikul jutt jookseb ning mõtted on selged. Kirjeldades päevade kaupa ajavahemikku 1.–31. juulini 2004, annab autor lugejale aimu, mis toimub ühe õigeusukloostri külalise päevas ja peas. Autor pole mitte reapalverändur, vaid on aastatepikkuse vaimulikukogemusega kahest kristlikust konfessioonist. Mäletatavasti alustas Leppik luterlasena. Algandmed on paljutõotavad.
Eeltoodust lähtudes „Purpur paradiisioru veerul” tervikuna lugejat alt ei vea. Leppiku eesti keel on selge, sõnavalikult ehk veidi vanamoodnegi, kohati deminutiivnegi („kök-mök” Küprose rahvusroaks saanud kitse kohta), kuid valitud viisina lõpuni välja vedav.
Kohalejõudmine
Sisultki on raamat klassikaline reisikiri, pühendades ruumi ja tähelepanu Küprose kohalikele ja kommetele, ajaloole ja täna-päevale ning muidugi autori enda seiklustele selles aegruumis ja järjest selginevale suhtele sellega. Sest Leppik satub enda jaoks õigesse kohta, õigeusukiriku sünnikanti. Ning sellest „oh, ma olengi siin ja kõik on nii loomulik” emotsioonist ongi suurem osa raamatust kantud.
Kõrvaltegelased-kloostriasukad on pea eranditult positiivsed. Vaid lõpus tekib Leppikul hõõrdumine vene õigeusu esindajaga, kes mööda kloostreid kondab. Üldiselt ei kipu – kuigi kirjutab Kykkose ja kreeka katoliku usu asjadest-eripäradest läbiva lugupidamisega – Leppik laskuma teoloogilistesse detailidesse, mis teeb raamatu loetavaks ka usuleigetele. Pigem püüab autor lugejat harida, et too ikka oskaks olla ning käituda, kui kunagi sinna kanti satub.
„Purpur paradiisioru
veerul”
Sakarias Leppik
Go Reisiraamat
