Kuidas ma luulet nägin


Eile seisid unelevad neiud Harju tänaval Kirjanike Maja musta laega saali viival trepil. Igal neist on käes trükivärske luulekogu, mida üksteisele tsiteeritakse. Kirjandusliku kolmapäeva puhul toimub Kirjanike Majas üritus Kunstide valitsus Põrgu tänaval.

Suvega on eesti poeedid nii palju kirjutanud, et nüüd ajab üks luuleõhtu teist taga. Janune publik muudkui tormab esitluselt esitlusele ja neelab värskeid teoseid. Ligi kahemeetrine poeet Wimberg esitleb MAAARAAMATut ning kiilakas kikilipsuga snoob Jürgen Rooste oma teist poeesidekogu Veri valla.

"Mis TNT?! Tallinna Noored Tegijad on juba laiali läinud," seletavad noorpoeedid. "Nüüd teeb pealinnas kultuuri Kunstide valitsus, kuhu võivad kuuluda kõik soovijad. Meil on homme ka üritus. Ei ela ära, kui viis päeva nädalas luulet ei esita."

Noorpoeedid annavad vasakule ja paremale autogramme, joovad veini ja vestlevad kaunite tütarlastega. Vahepeal tehakse neist pilte ja Wimberg paugutab püstolit.

Sel kohal saab luule minu jaoks äkki otsa, sest pühendun oma ootamatult kadunud portfelli otsingutele ega tea mis vahepeal toimus. Mu vana armas Duffi on minema kõndinud ja üks teine Duffi – raamatuid täis – seisab tema asemel. Juuksehari turritab veel küljetaskust välja.

Raamatud on noorpoeetide kogud, kirjarahva leksikon ja veel oma paar kilo kirjavara. Kirun ennast ja mõtlen, et mida raamatute omanik – kindlasti kena ja aus inimene – hakkab peale minu parfüümi, märkmiku, mobiili ja kosmeetikakotiga. Deduktiivset meetodit kasutades selgub, et minu ülemeelik Duffikene on Matti Miliuse käevangus kõndinud Kuku klubisse. Võtan siis tema neljakilose raamatu-Duffi kätte ja kõnnin enda omale järele. Vahetame portfellid, aga sõnu ei vaheta. Parfüüm on alles.

Õnneks polegi luuleõhtul vahepeal midagi olulist juhtunud. Peale selle, et ansambel Hea Elu, milles Operatsioon Õst tuttav bassimees Batsill, kollase särgiga klarnetimees Guido von Eckmann ja punase lipsuga pianist Kevadine Tuuleiil proovi teevad.

Saalis pannakse tuled kustu. Lavale tulevad kolm graatsilist Pedagoogikaülikooli naisfiloloogi. Üks kehastub Visnapuu Ingiks, teine Elo Tuglaseks ja kolmas Käthe Tammsaareks. Ing on hädas Visnapuu võrgutamisega, Elo väärikas olemisega ja Käthe ihnsa ja igava mehega. Wimbergi kelmikas värssballaad kutsub saalis esile hoogsaid naerupahvakuid.

Hea Elu hoogsate improvisatsioonide saatel asub luulet esitama Jürgen Rooste. Kõlab natuke nagu Eriti Kurva Muusika ansambel oma parimatel aegadel. Aga luule on ilus. Roostega vaheldumisi astuvad üles Elo Viiding, kelle bravuurikalt ja parimas viidinglikus võtmes esitatud värsid meelitavad publikust välja ovatsioonid. Stiilitäiusest jääb puudu veel vaid krüsanteem nööpaugus.

Habras Liisi Ojamaa võtab sõna vaheldumisi jõulise Ivar Sillaga. Nagu oleks yin ja yang vastastikku põrkunud ja linn nende kohal lauluks muutunud.

Seejärel pean juba tänavale tormama. Jalgu jääb käekell Pulsar. Kes selle eile Harju tänaval kaotas, andku teada.

Kunstide Valitsus

Jürgen Rooste, Wimberg, Elo Viiding, Liisi Ojamaa, Ivar Sild, Matti Milius ja Tartu NAK (Ruitlane, Ilves, Pehk, Märka) kaastegev ansambel Hea Elu.

Poes on värskelt Wimbergi MAAARAAMAT ja Jürgen Rooste Veri valla

Luuleõhtu täna kl 18 Teadusraamatukogus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare