Kuidas ma varakevadel Marjul käisin
“Ah et tahad bändi kohta? Nomuidugibändisttulebki rääkida, seejuikkasee kõigetähtsam asi. Werts igatahes, bassimängijaolitaikka James Werts, küsi Aheliku käest üle, aga see olikõvategija, seadedvärgidtaustvokaal, no teised ka muidugi – Are Jaama, Hain Hõlpus, Uku Kuut mõistagiolijupõhiorgunnija, Taavi Kerikmäe, DJ Critical, nomismasulleikkaräägin, nägid ju küll, Uno Loobiga sai koos lauldud, ah jaa kasIngridit kanägid ja igavestilahedad sõbrantsid olid kohal Reet ja Lagle ja Elle ja Kilknaguolijaeiolnud ka, aga seeselleks, igatahesma olinpärisrahul kuna Sofia Rubina onikkavingetüüp ja temagaonmeil tulevikus suuriplaaneaganüüd onmul õudseltkiirejahelistameniipaaritunnipärast. Okei? – piip-piip-piip.”
Ürgselt andekas
Panin telefonitoru ära ja jäin ilmselt päris mõttelageda ilmega enda ette vahtima. Ma ju tean, et Marju on üks lõpmatu energiapomm, aga ikkagi lõi ta mu endast välja. Tahtsin ju tegelikult kirjutada, et Marju Kuut oli juba 60-ndatel koos Els Himmaga meie esimesi tõsiseltvõetavaid dzŠässilauljatare, hiljem ka rokistaar, ja millalgi seal vahepeal õnnestus tal salvestada laule, millest ta ehk tol hetkel nii palju ei pidanudki, kuid mis tema ürgse andekuse kaudu on tänaseni kõlama jäänud.
Seda näitas ka juubelikontsert, kust “Raagus sõnad” lihtsalt ei tohtinud puududa. See et Marju alles nüüd koos Uno Loobiga esmakordselt laval üles astus, oli minu jaoks tõeline üllatus. Seda enam, et ladinaameerika bossad ja sambad on nende lemmikud ja nad mõlemad oskavad neid interpreteerida, nagu oleks Brasiilias sündinud.
Marju puhul võib muidugi alati küsida, kas tal poleks mõttekam vanu hitte uuesti töödelda, nagu seda on teinud temast hoopis nooremad esitajad – ja läheb kaubaks vahest küll. Siin tundub mulle, et jälle astub vahele Marju põikpäisus ehk tema enda eelistused. Kui ta on juba Ameerikas läbi käinud tee, millelt leidnud sellist, mis tõeliselt meeldib, siis ta seda ka teeb. Ja kui see siin Maarjamaal kohe ei peaks peale minema, siis – so what?! Mis sellest, kuna Marjul on palju mõtteid, mida teistelgi tasuks kõrva taha panna.
“Kõik, mis minu sees on, see tuleb ka saali, sest me peame üheks saama. Enda üle võib alati nalja teha, seeläbi saavad teised ka vabaks.”
“See kunagine skätilaulmine oli ikka väga amatöörlik. Polnud ju kohta seda kusagil õieti harjutadagi, kuigi Ella Fitzgerald väga meeldis. Praegused stuudiovariandid on hoopis teine tase.”
“Õigupoolest olin omal ajal väga ebakindel ja arvasin, et pole piisavalt hea. Ju siis suutsin seda kuidagi peita.”
“Hiljem sain aru, et põdemisel pole mõtet ja isegi kui sa päris kindel pole, tuleks ikka astuda see üks samm, milles algul ehk kahtled.”
“Minu sees ei ole kadedust, vaid otsekohesus, ütlen nii, nagu mõtlen. Kadedus murrab, sest see teeb sind nõrgaks, mitte paremaks.”
Hääl muutmiseks liiga hea
Marju Kuudiga suhtlemine on omapärane, kuna sa ei või kunagi kindel olla, kui tark või rumal sa just parajasti oled. Üks asi on selge – ta on väga hea laulja. Siia võiks panna punkti, kuid vara veel, sest Valter Ojakäärul on mälestus paarikümne aasta tagant.
“Koostasin “Muusikasõbra ABC-d” ajakirjale Kultuur ja Elu aastast 1979 kuni vist aastani 1986. See oli väike popi- ja dzŠässileksikon, mida kasutan praegugi, kui on vaja saada täpsemaid andmeid vanemate eestlastest tegijate kohta. Mõtlesin, et otsin sealt nime Kuut, Marju, aga võta näpust. On Kuusk, Ragnar, aga tema järel kohe Kõlar, Ele. Esialgu lõi tummaks – kuidas ma küll Marju maha magasin?
Siis aga meenus, et oli aeg, mil Marju Kuudi nime ei tohtinud raadios suhu võtta ega ajakirjas trükkida. Nagu ka Raivo Tammiku, Leila Milleri, Neeme Järvi, Arvo Pärdi ja teiste omi, kes olid reetnud “sotsialismi püha ürituse” ja lahkunud välismaale. Oli niisiis aeg, mil Eesti Raadios kirjutati Marju Kuudi lindikarpidele “mitte kasutada”. Au neile, kes ei käskinud linte kustutada. Tänu sellele on mul alles kolm laulu Lilli Prometi sõnadele: “See pole see”, “See on mu laul” ja “Tubased soovid”. Viimane oli mu esimene katse rokkida (1968) ja keda siis ikka laulma paluda kui mitte Marjut.
Praegu seda kuulates tunnen, et saateorkester on liiga taltsas ja seetõttu ei saanud ka laulja viimast välja panna. Teisena mainitud laulu panin võistluskontserdile (1969). Proovideks polnud piisavalt aega ja Marju kinnitas, et ootas õigupoolest, millal see laul lõpeb. Tollal eelistas ta avalikele esinemistele Eesti Raadio koduselt rahulikku stuudiot ja helirezŠissöör Vello Meierit, kes ei säästnud aega, et saavutada parimat tulemust. Ja see tuligi – “See pole see” ei tõusnud raadio lauluvõistlusel küll poodiumile, kuid on ajahambale tänaseni vastu pidanud. Üks neist minu suleharjutustest, mille esituse (Marju!) üle olen uhke.”
Mida siis lõpuks öelda? Marju – võid oma nimesid muuta palju soovid, hääl jäta samaks, see on liiga hea, et sellega mängida.
