Kuidas mõtetest maja ehitada?

Arhitektuuri välkloengud on saanud kolme aastaga ülimenukaks. Teiste erialade inimesed ja publik räägivad neil, kuidas majad meid mõjutavad ning milline peaks olema arhitektuur ja ruum selle ümber.

Arhitektuur on üks neid kultuurivaldkondi, mis puudutab paratamatult pea kõiki inimesi – arhitekt kujundab ruumi meie ümber. Ruumi, mille sees ja vahel möödub valdav osa me elust. Nõnda ongi arhitekti vastutus ka vastutus teise inimese ees, vastutus kultuuriruumi ees.

Et seda hoomata, korraldab arhitektuurikeskus juba kolmandat aastat välkloenguid, millel on seni esinenud sadakond oma ala tippu – poeetidest poliitikuteni ja kokkadest kunstnikeni. Loengute eesmärk on panna inimesi mõtlema avaliku ruumi üle ja anda võimalus seda ka oma sõna- ja mõtte jõuga kujundada.

Välkloengutest on kujunenud omaette fenomen, kuhu voolavad kokku inimesed teistelt elualadelt. Neil loengutel käiakse nagu teatris, kus jälgitakse mõttemaailmade põnevat ristumist ning salvestatakse see, mis just endale kõnekas tundub.

Välkloengu formaat on äärmiselt paslik – iga lektor saab sõna vaid üheksaks minutiks, järgneb esinejate ja kuulajate vestlus. Sarja juhivad vaheldumisi arhitekt Margit Mutso ja külalisjuhid.

Esimene arhitektuuri välkloeng teemal „Arhitektuur on kirg” toimus 7. veebruaril 2008 Von Krahli teatris, järjekordne peetakse 18. veebruaril Rotermanni kvartalis. Seekordne teema on „Arhitektuuri mitmetahulisus” ja väitlusjuht Toomas Tammis.

Loengusarja kulisside taha piilume arhitektuuriteoreetik Ene Läki abiga.

— Mis roll on sellisel välkloengute seerial?

— Arhitektuuriaastal käimapandud välkloengute sari on sünnist saati haruldane nähtus. Ilma suurema kisa ja kärata on saanud sellest nii populaarne üritus, et on pidanud kolm korda toimumiskohta suurema vastu vahetama. Viimasel korral peeti seda juba Rotermanni Prooviveski kahel korrusel (esimesel sai vestlust jälgida ekraanilt).

Mäletan esimest loengut, kuhu jõudsin õigeks ajaks, aga sain vaevu koha pilgeni täis koridoris, ning oli suur õnn, kui õnnestus iga järgmise esineja lavale astudes korraks saali piiluda. Järgmistel kordadel tulin veerand tundi varem, kui saalis olid vaid mõned vabad kohad.

See on sündmus, millest on saanud traditsioon, igakuine üritus, mida oodatakse.

— Kellele need loengud mõeldud on?

— Suurem osa kuulajaist on tudengid, arhitektid, kunstikriitikud ja ajakirjanikud, aga kuna see on avalik üritus, on ka palju arhitektuurihuvilisi. Kindlasti on ürituse populaarsuses „süüdi” pärast loenguid toimuv veinikoolitus ja -degusteerimine. Naljaga pooleks ka see, et toimumisaeg on alati noorele kuule järgnev neljapäev – ütleb ju vanarahva tarkuski, et noorkuu tõmbab asjad käima.

— Millest selline populaarsus?

— Välkloengute tõmbenumbrid on põnevad teemad ja esinejad eri elualadelt. On ju huvitav kuulda, mida arvavad arhitektuurist Doris Kareva, Kristiina Ehin, Peeter Jalakas või Aleksei Turovski.

— Kes valib esinejad ja teemad? Kas kuulajad saavad sõna sekka öelda?

— Arhitektuurikeskuse juurde on moodustatud üks väike nõukogu, kuhu kuuluvad keskuse juht, moderaatorid ja projektijuht, kes panevad paika teemad ja esinejad, aga muidugi on kõikide ettepanekud teretulnud. Kutsus ju Ülar Mark pärast esimese loengu lõppu publikut kirjutama ja joonistama, keda soovitakse esinemas näha.

— Kindlasti on loenguseerias ette tulnud ka kirglikumaid hetki...

— Viimane enam elevust tekitanud teema oli „Arhitektuur või äri”, kus esinesid teiste hulgas teatrijuht Aivar Mäe ja Solarise arhitekt Raivo Puusepp. Mõlemale tuli hulganisti küsimusi. Eriti tuliseks läks keskustelu Puusepaga, kelle loodud Solaris tekitas rahva hulgas palju pahameelt.

Puusepp jagas teema kolmeks. Esiteks – arhitektuur on suurem kui äri. See puudutab tema arvates peamiselt riigitellimusi ja moodustab ligi kümnendiku ehituskunstist. Need on hooned, millest saavad tavaliselt maamärgid. Egiptuse püramiididest Kumuni välja.

Teiseks – äri on suurem kui arhitektuur. Seda on igal pool näha, näiteks palju kirutud kinnisvarakülad.

Kolmandaks – arhitektuur ja äri on võrdsed.

Kohe tuli saalist piksenoolena küsimus, kuhu ta enda loomingu asetab. Puusepp vastas, et tema pole riigitellimusi teinud, aga kolmandas kategoorias toimetada olevat huvitav.

Järgmisena küsiti, kas Estonia kõrval oleval tähtsal kohal ei alaväärista selline maja nagu Solaris Estonia teatrit ja teisi sealseid arhitektuuriajaloolisi maju. Puusepa sõnul peab tema kui looja lugu käekirjast. Kuigi lihtsus kõigile ei meeldi, püüdis ta ka selle maja juures lihtsate vahenditega hakkama saada.

— Sa rääkisid ka Aivar Mäe intrigeerivast ideest rajada Estonia teatrile uus maja.

— Mäe on teatrijuht, kellel on Vanemuise ja Estonia kontserdisaali, Jõhvi kontserdihoone ning Gustav Ernesaksa maja renoveerimise kogemus. Lisaks on tema juhtimisel rajatud Pärnu kontserdimaja, pooleli on Jaani kirik Peterburis. Plaanis on Paidesse kontserdihoone ja rahvusooperi Estonia uue maja rajamine.

Estoniaga seoses avaldas Mäe põrutava uudise. Kuna Pärnu maantee poolsele krundile polevat võimalik uut hoonet ehitada muinsuskaitse tõttu (ja tegelikult ei mahtuvat ka), siis on tal tekkinud uus idee. Kuna Tallinna linnas selle jaoks maad ei ole, kavatseb ta rajada oma maa. Koht on olemas, poolsaar linnahalli ja Patarei vangla vahel, mida suurendataks jõude seisva täitematerjaliga. Juba järgmisel aastal kavatseb ta koos kultuuriministeeriumiga korraldada visioonikonkursi hoone ehitamiseks, mis ei rikuks kilukarbisiluetti ja oleks mõeldud rahvale.

— Millised on praegu kõige aktuaalsemad teemad, mille üle arhitektid võiks arutleda?

— Minu arvates on Tallinna põnevaim osa Põhja-Tallinn Kopli ja Paljassaare poolsaare, samanimeliste lahtede ja arhitektuurileidudega. Usun, et sellest saaks hinnatuim piirkond. Sellega tuleks tegeleda, aga praegu on teemaks palju tähtsamad küsimused. Prioriteet number üks – Tallinn merelinnaks! See on nii vana teema, et piinlik rääkidagi.

Arhitektuurikeskuse eestvedamisel tuleb järgmisel nädalal Tallinna teisel linnafoorumil arutlusele jälle Põhjaväil, sest 2012. aastal tahetakse rahastada väila järgmiste osade väljaehitamist. See ei sobi kuidagi Tallinna merele avamise ega rohelise pealinna ideega.

— Kuidas põhjendad arhitektide kirge abstraktsete teemade vastu? Miks esinevad filosoofid arhitekti nahas?

— Arhitekt tegeleb mahulise projekteerimise ja/või planeerimisega, sellega, mida veel ei ole. See eeldab abstraktset mõtlemist. Samal ajal muutub arhitektuur kui rakendusliku ja esteetilise ülesandega looming üha enam filosofeerimise objektiks.

— Kuidas hoida ära halva arhitektuuri teket ning saada linna juurde vingeid ja innovaatilisi ideid?

— See on just seesama küsimus, millest Raivo Puusepp rääkis: kui äri on suurem kui arhitektuur, ei tule midagi head. Samuti siis, kui arhitektuuri teevad poliitikud. Tallinnas tuleks ilmtingimata taastada arhitektuurinõukogu, mis mõni aeg tagasi laiali saadeti. See aitaks ära hoida halba arhitektuuri. Vinge linnaruum ja innovaatilisus aga sõltuvad paljuski loovast linnaarhitektist, kes on suuteline ideid läbi suruma. Eesti linnades leidub selliseid noori arhitekte küll.

Esinejad

Valik välkloengutel esinenud

mitte-arhitekte

•• Arne Maasik, Jaan Elken, Karl Martin Sinijärv, Sulev Keedus, Urmas Sõõrumaa, Reet Aus, Aleksei Turovski, Mati Heidmets, Tiit Ojasoo, Johannes Kert, Fred Jüssi, Kristiina Ehin, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Heikki Kalle, Aivar Pohlak, Hardo Aasmäe, Mart Kalm, Krista Kodres, Kaido Ole, Kadri Liik, Tiit Kändler, Allar Levandi, Kristiina Ehin, Priit Hõbemägi, Rein Raud, Asko Künnap, Mart Raukas, Jan Kaus, Peeter Laurits, Peeter Jalakas, Andrus Kivirähk, Signe Kivi, Maarja Kangro, Allar Jõks, Imre Kose, Astrid Kannel, David Vseviov, Tui Hirv, Rein Kilk