Kuidas noored vastutuse endale võtsid
Murrang, mis 1988. aasta kevadel avas Eesti ühiskonna, tõi kaasa ka terava tulevikudebati. Ja õigupoolest oli esimene koht, kus eri arvamused kohtusid, Tallinnas asuva kino Kosmos saal.
Sõltumatust noortefoorumist sai omamoodi eelparlament. Ta järgnes loomeliitude pleenumile, mis hiilgas erakordse avameelsusega, ning eelnes Eesti Kongressile ja Eesti Vabariigi taastamisele. Toonane ülemnõukogu koosnes eranditult kommunistide ja parteitute blokist, kuid noortefoorumi suu kaudu murdis avalikkuse ette demokraatia tagasituleku nõue.
Noortefoorumil osalenute nimekiri on intrigeeriv, eksperdina sai sõna praegune õiguskantsler, tollane noor jurist Indrek Teder, kõnetoolis käis ridamisi noori, kellest hiljem said poliitikud, ajakirjanikud, riigitegelased. Saalis oli 983 kohta ja need kõik olid hõivatud. Küll ei leia osalejate nimekirjast Edgar Savisaart, ja nagu hiljem selgus, oli ka teine Rahvarinde juht Rein Veidemann jätnud nime kirja panemata.
Paljud kuulsid noortefoorumil seisukohti, millest nad unistadagi ei julgenud. “Ükskõik kelle ta (foorumit juhatanud Hans H. Luik – toim) välja kuulutab, ikka räägib see pöörast juttu. Igaüks nõuab Eestile iseseisvust. Vähemaga ei lepita, isemajandamine ei tule meeldegi. Tehakse risti vastupidiseid ettepanekuid, ent kõiki neid kaalutakse ülima hoolega ja millegi üle ei naerda, sest vastuoksus on ainult näiv,” kirjutas oma märkmetesse Mait Raun.
Paljudele oli meeldejääv elamus see, et Vaba Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 liige Ain Saar pani enesestmõistetavusega püsti sinimustvalge lipu. Sellest hetkest keegi enam rahvusvärve maha võtma ei nõustunud. Kui Tartus oli 2. veebruaril ennekuulmatuks asjaks see, et “põrandaalusele” liikumisele anti sõna, siis noortefoorumi tribüün oli juba kõigile avatud. Tegemist oli kohaga, kus kohtusid kõikvõimalikud selleks ajaks tekkinud noorteühendused. Ja selles kohas kohtusid esimest korda ka dissidentlus ning Rahvarinne.
Ekstremistlikud noored
Vormiliselt sai noortefoorum alguse just loomeliitude pleenumit. Seal esinenud vanem põlvkond tahtis muutust, kuid noored pidid ikka leppima vaid kuulaja rolliga.
Konflikti ajendiks kujunes aga tollane filosoofiakandidaat, praegune sotsioloogiadoktor Aili Aarelaid, kes pääses komsomoliajalehe Noorte Hääl viies järjestikuses numbris (12.–16. aprill 1988) ühiskondlikku muutust hindama.
“Jah, PK 25 (ehk põlvkond vanuses 25–30 – toim) on endasse tõmbunud, nende arusaamad on kohati üsna ekstremistlikud. Ärgem salakem, et osa kõnealusest põlvkonnast näeks hea meelega tagasipöördumist kodanliku Eesti Vabariigi juurde. Seevastu PK 60 (ehk siis vanema põlvkonna) eelis on ääretult tugev realiteeditunne,” vastandas Aarelaid põlvkondi.
Eestis oli tegemist “kerge terrorismimeelsusega”, väitis Aarelaid loomeliitude pleenumil aprillis 1988. Ekstremismisüüdistus oli peamine relv, millega Nõukogude propaganda püüdis tol ajal Eesti taasärkamist vaigistada, kuid sõltumatute noorte “ekstremism” väljendus paraku vaid demokraatia ja inimõiguste nõudmises.
Aarelaiu artikkel oli solvav, nagu võime selgelt välja lugeda nii Hans H. Luige hinnangust päev enne noortefoorumit kui ka Harry Liivranna ja Ants Juske ülevaatest sama aasta oktoobrikuu Vikerkaares. “Kas tõesti on ekstremistlik nõuda rahvale osavõttu tema enda saatuse otsustamisest?” protestis noortefoorumil tollane noor muinsuskaitseaktivist Mart Laar.
Kunstnike initsiatiiv
Noortefoorumi algatajad olid loomeliitude noortekogud, ennekõike kunstnike liidu noortekoondis, idee autorid aga noored kunstiajaloolased Harry Liivrand ja Ants Juske. Algatusrühma, mis loodi 20. aprillil 1988, kuulusid peale nende Hans H. Luik, Piret Lindpere, Tiit Trummal, Erkki-Sven Tüür, Jaak Lõhmus, Rein Kruus, Udo Uibo, Sulev Teppart, Avo Üprus ja Lauri Vahtre.
Kuid üleskutset noortefoorumi kokkukutsumiseks keeldus tollane tsensuurimeedia avaldamast. Nii levisidki kutsed käest kätte. Päev varem õnnestus Luigel siiski Noorte Hääles lühikese artikli jaoks pinda saada, sest pinged, mis eelnesid Karl Vaino mahavõtmisele, olid muutnud infosulu võimatuks. Hans H. Luige tookordse arvamuse kohaselt oli komsomoliealiste probleemiks hoopis liigne konformism. Ja noorte põlvkond otsustas lõpuks ärgata.
Veel Tartu muinsukaitsepäevadel aprillis 1988 üritas KGB kogunemisi igatpidi ohjeldada, kuid noortefoorumi algatajad enam sellist survet tundma ei pidanud. Liivrand meenutab, et temale helistas küll EKP linnakomitee ideoloogiasekretär Ahto Vellamaa ja nõudis kohtumist, kuid Liivrand keeldus.
Küll käisid algatajad noortefoorumile eraldi kutsumas Rahvarinnet. Marju Lauristin vibutas sõrme ja hoiatas, et noored pilli lõhki ei ajaks, meenutab Juske. Sõbraliku vastuvõtu leidsid korraldajad aga kinos Kosmos, mille direktor avas heameelega noortele uksed.
Kohale kutsuti loomeliitude noortekoondised ja sõltumatud noorteühendused, sõna anti igale soovijale, sellist vabadust polnud Eesti juba aastkümneid kogenud. Iga uus sõnavõtt oli järjest julgem, võimukandjate ees kummardamine oli välistatud. “Eilsed radikaalid kujunesid tänasteks parajuslasteks,” võttis kokku noortefoorumit juhatanud Hans H. Luik. Teisalt, kes alustas foorumit alalhoidlikuna, sai tsentristiks. Kes tsentristina, sai radikaaliks.
Komsomoli häving
Foorumile tulid ka komsomolijuhid, kelle käes oli seni noorte juhtimise monopol. Noortefoorumiga kaotas komsomol aga lõplikult initsiatiivi. “Komsomol naerdi päris tõsiselt välja,” nentis Tallinna komsomolijuht Kalle Isand solvunult Noorte Hääle veergudel. “Nirud muljed. Laupäev läks kaotsi. Ilus ilm oli...”
Noortefoorumil ei leidnud enam toetajaid ka ettepanek luua perestroika toetuseks Noorterinne, mida olid 26. mail algatanud Jaanus Raidal ja Karl Runge. Hiljem vaibus see algatus sootuks. Rahvarinde kõrval ei saanud asja ka Tartu 10. keskkooli õpilaste algatatud Õpilasrindest.
Vähemalt osa noortefoorumile kogunenutest ei näinud piisavat vahet kompartei ja Rahvarinde vahel. Ja Noorterindes nähti samasugust moodustist.
Kõnetooli astus Edgar Savisaar. Juba noortefoorumi kutsel oli märgitud, et igaüks saab sõna seitse minutit. Kõnetahtjaid oli tohutult palju, üritus pidi ühe päevaga õhtusse jõudma. Savisaar nõudis aga aega 20 minutit. Noortefoorumit sel hetkel juhatanud Eerik-Niiles Kross keeldus erandit tegemast.
Savisaar nähtavasti solvus. “Kosmoses ei ole programmi, vaid kaos, totaalne sinisilmsus, vastutustundetud hüüded. Isemajandamine on pandud kahtluse alla. Nõutakse võimatuid, kahjulikke asju. Iseseisvust. Üks provokaator valmistub tänavalahinguteks, teine provokaator kutsub üles moodustama kaitseliitu. Foorum on asunud sõjakäigule vanema põlvkonna vastu,” vahendab tema sõnu Mait Raun.
Noortefoorumi lõpp kasvas sujuvalt üle öölaulupidudeks, sest osa seal osalenuist marssis sinimustvalgega Raekoja platsile ja hiljem lauluväljakule. Ja see kordus ka järgmistel õhtutel, sest juhtumisi olid alanud vanalinna päevad. Siis kutsuti isetekkelisele laulupeole juba ka muusikud ja Alo Mattiiseni isamaalised laulud leidsid andunud publiku. Alanud oli “laulev revolutsioon”, nagu Heinz Valk selle 17. juuni Sirbis ja Vasaras ristis.
Noortefoorumi peamisi nõudeid oli ajakirjandusvabadus. Loodi sõltumatu infokeskus.
Ja siis ilmus välja ajakiri Heinakuu, mis esmalt levis käest kätte, kuid ühel hetkel leidis koha mõne ajalehekioski letil. Aasta hiljem jõudis samale teele ka sõltumatu ajaleht Eesti Ekspress. Tsensuurivaba ajakirjandus oli sündinud.
Stiilis: mis tehtud, mis teoksil
Küllo Arjakas
ajaloolane
•• 4. juunil 1988 toimunud Eesti Sõltumatu Noortefoorum (ESN) oli kahtlemata mälestusväärne sündmus. Mõnele üks tegemiste kulminatsioone, paljudele esimene üritus, kus avameelselt “räägiti kõik südamelt ära”. Nii see tõepoolest oli. Saalis oli üle 900 osavõtja, kohal pea kõik teadaolevad mitteformaalsed ja ametlikud noorteühendused.
•• Tagantjärele on ettevõtmine muutunud heroiliseks. Toona väljajagatud ESN-i projekt ütles riikluse osas: “1) Toetame ENSV advokaatide kolleegiumi ettepanekut seada sisse Eesti NSV kodakondsus kui kõigi riigiasjade ajamise põhialus. Toetame Nõukogude Liidu kui riikide liidu leninlikke föderatsioonipõhimõtteid.”
•• Ajapikku muutuvad ka rõhuasetused: 1988. aasta ESN-i kutses loodeti, et “üritusest võiks saada ettevalmistus sõltumatu noorteliikumise rajamiseks Eestis”. ESN oli mõtete julge väljaütlemise koht, aga liikumapanevat jõudu tuli sellest vähe. ESN-i järel ei tekkinud organiseerivat rühma ning muinsuskaitse, Rahvarinde, roheliste jt kõrvale ei tulnud uut ühendust.
•• Seega on “Kuidas noored vastutuse endale võtsid” n-ö tänapäevane pealkiri, sest 4. juuni õhtul mindi laiali. ESN-i otseseks tulemuseks sai sõltumatu infokeskuse ja uute infotahvlite teke.
•• Eesti ajaloos võiks ESN-i puhul tõmmata vahest mõne paralleeli 1917. aasta kesksuviste rahvakongressi ja rahvuskongressiga. Nii 1917. kui ka 1988. aasta suvel arutati esinduslikel foorumitel Eesti hetkeseisu ja tulevikku.
Räägiti kõigest
Hans H. Luik
noortefoorumi
algatusrühma liige
•• Noortefoorumil ei nõutud otsesõnu Eesti Vabariigi taastamist. Minu meelest vaid kunstnik Rene Kari nõudis seda lihtsalt ja selgelt. Räägiti hoopis, et Nõukogude võimuga enam edasi minna ei taheta. Räägiti kehvast haridusest, mida riik annab (Eerik-Niiles Kross), räägiti võimalikest rahvarahutustest Nõukogude Eestis ja vajadusest varuda plakatite valmistamise materjale ning sidet ja joodi (Sulev Kannike), Elvo Timm kutsus üles looma Noorterinnet Rahvarinde jälgedes.
•• Kaks ilusat naist kutsusid eesti mehi üles oma naisi armastama ja neile lapsi tegema (Signe Kivi ja Mai Loog). Advokaat Indrek Teder rääkis, et vägivallaga vastu võetud riiklikud aktid on algusest peale tühised. Aga ei öelnud otsesõnu, mida siis nüüd Eestis teha tuleks. Mina rääkisin sellest, et ühiskondlik leping tuleks uuesti sõlmida ja rahvale võim tagasi anda.
•• Hea tunne oli. Kommunistidel polnud justkui millestki kinni hakata. Jõuga ei hakanud keegi valitsuse vastu ja kuigi ERSP miniseelikus esindaja Eve Pärnaste rääkis Vene vägede väljaviimisest, oli see lihtsalt luul…
•• Samal ajal oli selge: eesti noortel on oma eestkõnelejad, on väga mitmekesised organisatsioonid, kes kõik ütlevad rahulikult ja selgelt: ei taha enam “nõuka värki”! Aga Rahvarinnet samuti mitte.
Täispikkuses loe ajakirja
Elukiri juuninumbrist.
