Kuidas pealuust pissipott sai

John Wilson Croker (1780–1857) olevat olnud see mees, kes hakkas kasutama mõistet "konservatiiv" partei kohta, kuhu ta ise kuulus. Croker töötas ajalehetoimetajana ning võttis valjuhäälselt sõna paljudes küsimustes. Ajaloolane Thomas Macaulay ütles tema kohta kurjalt: "Ma vihkan teda rohkem kui külmaks-läinud keedetud veiseliha."

George Croly (1780–1860) oli hea kirikuõpetaja, kuid temast sai keskpärane poeet. Kord küsis Crowley kriitikult, kas ta on lugenud seda-ja-seda raamatut. – "Aga otse loomulikult, ma kirjutasin selle kohta arvustuse." – "Kas te tõesti loete raamatuid, mida arvustate?" – "Üldjuhul küll." – "Ärge seda enam tehke!" – "Miks?" – "See ainult soodustab eelarvamuste teket."

Inglismaa julma isevalitsejat Oliver Cromwelli (1599–1658) on kirjanduses kujutatud nii püha patrioodi kui ka saatanliku silmakirjatsejana, kes raius maha kuninglikke päid ning kelle enda pea lõpuks täpselt samal viisil kehast eraldati. Ta vihkas diktatuuri ning temast sai diktaator. Tema nime kuuldes pigistasid rojalistid nina kinni, väljendades sel moel oma põlastust. Muuhulgas kutsusid nad oma ööpotikesi Oliverideks (täpsemalt Oliveri Koljudeks).

Sama saatus langes osaks Richrad Twissile (1747–1821), kes juhtus kirjutama reisikirja Iirimaast, kus ta seda maad just hea sõnaga ei meenutanud. Kiire taibuga iirlaste kättemaks oli valus: üks neist meisterdas poti, mille põhja oli graveeritud Twissi portree, selle all aga seisis värss: "Laske rõõmsalt oma piss, see on kõigest luiskur-Twiss!"