Kuidas pornost on saanud emotsionaalne kark, mis meil alati käepärast

Reedel esietendub Kanuti Gildi Saalis Kinoteatri pornosõltuvusest rääkiv lavastus „Ei tao”.

Eesti Päevaleht kohtub lavastuse idee autori ja osatäitja Sander Rebase ning lavastaja ja dramaturgi Paavo Piigiga hommikul, kui esietenduseni on jäänud kaks päeva ja lavastuse teise läbimänguni neli tundi. Räägime tööstusest, mille võtavad kokku neli sõna: suhu, maha, taha, näkku. Muide, nii Rebane kui ka Piik on ise juba pikemat aega pornopaastu pidanud.

Pornot vaatab enamik mehi. Lood sellest, kuidas sel teemal on võimatu teha teaduslikke uuringuid, sest pole võimalik leida kontrollgruppi meestest, kes ei vaataks pornot, on juba linnalegendi mõõtu. Paljud naised vaatavad seda samuti. Aga siia tulles mõtlesin, et kell üheksa hommikul ei ole ma küll kunagi varem pidanud pornole mõtlema…

Paavo Piik: (Haarab arvuti järele.) Võime kohe vaadata, kuidas on porno vaatamisega kellaajaliselt. Pornhub (üks enimkülastatavaid pornokülgi – toim) teeb statistikat. Nii… Kõige populaarsem on ikkagi kümne-üheteist-kaheteist paiku õhtul. Kell üheksa hommikul vaadatakse pornot tõesti pigem vähe. Vaadatakse ka kahe-kolme paiku päeval.

Minu meelest võib porno tarbimist võrrelda šokolaadi söömisega: sööd seda enamasti siis, kui tunned, et oled veidi loid ja energiatase on madal. Porno on mõneti ka emotsionaalne kark, mis on alati käepärast. See võibki lõpuks kujuneda probleemiks ja viia selleni, et tekib error päris inimeste ja päris seksuaalsusega. Et reaalses elus ei olegi ainult mina-mina-mina, vaid midagi peab ka vastu andma.