Kuidas seletada teatrit surnud koerale

Krahli sihilikult tüütus absurditükis oli paar võrratut naerukohta, ent puudu jäi vaheldusrikkusest.

Keegi ei räägi koeraga normaalselt” esindab absurditeatrit. Kasvõi juba pealkirja tõttu. Lavastuses ei räägi tõesti keegi koeraga normaalselt, aga seda juba seetõttu, et koera polegi. See-eest on meeldejääv kana.

Omavahel mitte seotud stseenide ühisosa on kajastada lihtsate, kuid meeldejäävate vahenditega tööpoeesiat. Esindatud on mitmesugused ametid ja nende pidajate filosoofia: tuletõrjuja, keevitaja, astronaut, veokijuht, Kreeka jumalanna, teener. Peamiselt pimedas ja osalt lavavaiba all toimuv võõrutusstseen viib vaataja lähemale ka väiketeatri töötajate argipäevamuredele. Madala ja kõrge vaimsuse vahekord on muutlik: alates restorani külalisteraamatu banaalsetest tänusõnadest kuni tuletõrjujaks ihkava poisi mitmes mõttes leegitseva monoloogini.