Kuidas selgitada teatrit ekraanimaailma kadunud noorele?

 (6)
Lavastaja Leino Rei ja NUKU kirjandustoimetaja Kati Kuusemetsa kinnitusel käib teater aktiivselt kaasas noorte muutuvate harjumuste ja maailmapildiga.
Lavastaja Leino Rei ja NUKU kirjandustoimetaja Kati Kuusemetsa kinnitusel käib teater aktiivselt kaasas noorte muutuvate harjumuste ja maailmapildiga.Foto: Rauno Volmar

Miks ja kuidas rääkida lastega teatrist, arutlesid Eesti Päevalehega lavastaja Leino Rei ja NUKU kirjandustoimetaja Kati Kuusemets.

Teisipäeval NUKU teatris toimunud koolitusel rääkisid Leino Rei ja Kati Kuusemets õpetajatele sellest, kuidas kõneleda teatrist koolitunnis. Ent see küsimus ei puuduta ainult õpetajaid, vaid ka lapsevanemaid, kes lastega teatris käivad. Teatrivaatajad ei teki tühjast kohast, lapsepõlvekogemustel on selles tugev osa.

Muidugi, ega tingimata peagi lastega teatrist rääkima, ütleb Rei alustuseks. See sõltub taotlusest ja sellest, kui süvitsi oma tööga minna tahetakse. „Kas oleme ainult meelelahutajad või soovime veel midagi anda? Meie soovime oma teatris praegu midagi veel anda,” vastab Rei oma küsimusele. „Soovime, et lavastus elaks inimeses edasi. Ta ei pea sellest rääkima, aga võiks sellest mõelda,” arvab Kuusemets. NUKU teater lavastab ka täiskasvanutele, ent peamine sihtgrupp on siiski 5–15-aastased lapsed. On oluline, et teatriskäik ei piirduks pärast etendust teariukse sulgemise ja arvutimängude maailma naasmisega.

Kuidas ärgitada noori kaasa mõtlema? Tuleb leida ühisosi lapse enda eluga, tuua paralleele sellega, millega ta on kokku puutunud. Hakata arutlema, kas ta nägi midagi uut, kas ta tundis midagi ära, pakuvad Rei ja Kuusemets võimalusi. Foto: Rauno Volmar

Rei sõnab, et paratamatult on NUKU töötajad suunajad, kasvatajad, harijad. „Kuigi mõni inimene võib selle jutu peale nüüd täpiliseks minna: misasja sa siin kasvatama tuled, kasvatan ise kodus oma last!” muigab Rei. „Aga meil on vastutus oma kunsti ees. Kuna meie vaataja on noor, peame lavastustele mõtestatult lähenema.”

Lisamaterjalid sihtgruppidele

NUKU (nagu VAT teatergi) pakub sageli teatri kodulehel lavastuste kõrvale lisamaterjale, mis tutvustavad tausta ja aitavad sihtgrupile olulisi teemasid välja sõeluda. Näiteks möödunud aasta oktoobris esietendus Rei lavastatud „Vari”, mis põhineb Hans Christian Anderseni filosoofilisel muinasjutul. Nii eesti kui ka vene keeles mängitava varjuteatrilavastuse sisu ja vorm annavad mitu võimalust, kuidas lavastust lastega käsitleda.

On oluline, et teatriskäik ei piirduks pärast etendust teariukse sulgemise ja arvutimängude maailma naasmisega.

Valguse ja varju teemat võiks füüsikatunnis praktilise näitena kasutada. Käsitöötunnis või koduski saab käepäraste vahenditega varjuteatrit teha. Lavastuse kahes keeles vaatamine oleks keelekümbluse meelelahutuslik variant. Muidugi pakub palju võimalusi lavastuse teema: inimeseks olemine. „Meedia või sotsiaalse ümbruse survel püüavad noored sageli jäljendada näiteks mõnd populaarset artisti. Kuvand korjatakse üles ja noor, kes pole veel väljakujunenud isiksus, püüab omakorda selle järgi käituda,” toob Rei näite, kuidas suureneb distants veel välja kujunemata noore inimese ja tema käitumise põhjal tekkinud kuvandi vahel. „Isiksus lõhestub, ta püüab pidevalt kellelegi meele järele olla. Sealt tulevad katkised inimesed, kelle silm ei ole enam selge ega jalg maapinnal.”

See kõik on teoreetiliselt tore, ent kas näiteks kooliõpetajatel on üldse aega selliste teemadega tegeleda? Seda uurisid saalis istunud õpetajatelt ettekande ajal ka Rei ja Kuusemets. Saalist kõlas vastu valdav „jaa”. Kuusemets tunnistab, et vastus oli ootamatult positiivne. „Olin skeptilisem, sest õpetajatel on oma ainekava, nad võtavad niigi eraldi aja, et tulla noortega teatrisse. Mõned peavad selleks mitu tundi bussiga sõitma.” See annab talle motivatsiooni ja kindlust, kui ta õpetajatele abimaterjale koostab.

Teater ootab tagasisidet

NUKU julgustab publikut teatrile tagasisidet andma. „Teater pole viimastel aastatel kirjandi- või joonistusvõistlusi korraldanud, nii et massiliselt me tagasisidet ei saa. Aga kirjad, mille müügiosakond saab, edastatakse alati teatri üldlisti, näitlejad loevad neid õhinal,” räägib Kuusemets. Näiteks jõululavastuse kavalehele lisati mõistatus ühes palvega sellele vastates öelda midagi ka lavastuse kohta. „Pärast panime kõik arvamused kokku ja saatsime need kogu majale. Inimestel oli hea meel saada teada, kas ja kuidas ollakse publikut kõnetanud,” kinnitab Kuusemets. Midagi kuhugi musta auku ei kao. Arvamused, pildid ja fotod talletatakse teatriarhiivis.

Leino Rei: „Meil on vastutus oma kunsti ees. Kuna meie vaataja on noor, peame lavastustele mõtestatult lähenema.”

Loe veel

Teater käib aktiivselt kaasas noorte muutuvate harjumuste ja maailmapildiga. Kuidas sõnastada teemasid ja ülesandeid nii, et need ei tunduks lapsele surmigavad, vaid oleksid tänapäeva maailma osa? Seejuures tuleb hoiduda aina populaarsema pealiskaudsusega kaasa minemast. Kuusemetsa sõnul hoiab teater nii mõnestki asjast jonnakalt kinni, sest ei taha jätta midagi tegemata hirmust, et ehk lapsed ei süvene enam. „Ei saa mõelda, et mis me ikka kavalehte neid pikki tekste kirjutame. Paneme teksti infoga, mida teater tahab öelda, lootes, et kas või üks lõik läbi loetakse.”

Kodus ja koolis on lõputult võimalusi teatris nähtut arutada. Miks mitte teha pärast varjuteatrietenduse vaatamist koduste vahenditega ise nukud? Foto: Rauno Volmar

Oht noori alahinnata on suur. Samuti on lihtne eeldada, et kõigi laste huvid on sarnased nende omadega, kes enda peres või suguvõsas kasvavad. „Olen NUKU teatris töötatud 11 aasta jooksul näinud lapsi, kes loevad väga palju ja käivad järjepidevalt teatris, nii et kõik teatriinimesed neid teavad ja tunnevad. Tahan ka neile kavas või õppematerjalides midagi pakkuda,” märgib Kuusemets.

Noorte teatrikäitumine

Aasta-aastalt võib üha enam näha teatrisaalis noori, kes suunavad pilgu lava asemel pigem telefonile, mille sinine ekraan ei jää ümbritsevate ja näitlejate tähelepanutagi. Selliste olukordade tõttu on teatri jaoks oluline läheneda mõtestatult ka teatrikülastuseetika küsimusele. „Oleme koostanud kirjaliku meelespea, millega saab tutvuda kodulehel, ning peame laste ja noorte teatrikäitumise üle diskussiooni ka õpetajatega. See on vajalik, sest inimeste taust erineb, massimeedia tarbimise harjumused tulevad teatrisse üle,” selgitab Kuusemets. Rei leiab, et muidugi ei ole käitumisküsimus teatris tingimata esmane, ent on oluline, et noor teeks vahet, milline kultuur on kinos, kontserdil, teatrisaalis või kunstinäitusel.

Kati Kuusemets: „Kirjad, mille müügiosakond saab, edastatakse alati teatri üldlisti, näitlejad loevad neid õhinal.”

Teine pool puudutab seda, et alati polegi vanemal põlvkonnal niisama lihtne noortega samale lainele jõuda. Rei toob näiteks oma 12-aastase poja sünnipäeva, mida peeti Futuruumis, virtuaalreaalsuse keskuses. „Istusin seal kaks ja pool tundi ning vaatasin, millega nad tegelevad. Olgu, paljuski ei saanud ma aru, mida nad ekraanidel teevad, aga ka nende räägitav keel on minust kaugeks jäänud. Ja samal ajal üritan mina neile midagi teatri kaudu rääkida… Ilmselt olen ma neile sama arusaamatu kui nemad mulle oma huvidega,” kahtlustab Rei. Siiski ei vähenda see teatris käimisega seotud traditsioonide või kommete olulisust. „Ühest küljest tundun ma endale vana tagurliku konservatiivina, aga teisalt annavad mingid reeglid põhja sellele, et saad elus edasi minna. Elu ei ole ainult tšill, kuskil on vastutuse moment ja reeglite maailm.”