Kuidas superstaar Kohtla-Järvel käis…


Ehk teisisõnu uus poolkodumaine tunnipikkune mängufilm “Võõras”, mille peaosas on Tanel Padar ja tegevuskoht on õudustäratav Ida-Virumaa väikelinn koos kummaliste elanike ja fataalsete tagajärgedega. Kirjutab Andris Feldmanis.

Poolkodumaine seepärast, et filmi režissöör-stsenarist on Saksamaalt pärit Dirk Hoyer, kes õpetab Balti meedia- ja filmikoolis filmiteooriat ja -ajalugu. See on ka üks põhjuseid, miks filmist üldse rääkida – vaadata järele, mida õppejõud filmikooli uste taga ise teevad.

Režissööri filmiajalooga seotud taust avaldub juba selles, et reklaammaterjalid nimetavad filmi muu hulgas Eesti esimeseks film noir’iks, mis on ühtaegu viide sellele, et see film teab-laenab ajaloost ja tahab ühtlasi ajalooks saada (ikkagi esimene). Selle üle võib muidugi vaielda, kui mitu film noir’i elementi “Võõras” esindatud on või mida see noir endast täpselt kujutab (mustvalge on film küll), aga see polegi ehk oluline.

Oluline on see, et eelkõige lonkab loo jutustamise oskus. Ei tule lunastust Eesti aastakümneid kestnud stsenaristika- ja loo jutustamise põuale ka piiri tagant.

Hoyeri filmi keskmes on kolm tegelast: Tanel Padari kehastatud superstaar TP, Karol Kuntseli vaevatud büroomutrike Andres Kivi ning kaunis väikelinnaneiu Dana Maarja Mitti esituses. Lugu ise räägib sellest, kuidas TP satub kahtlasesse kolkasse nimega Kohtla-Järve ja kukub seal jooma. Plaadikompanii saadab teda päästma selgrootu kontoritöötaja Kivi ning järgnevad “metsikud” seiklused öises linnas, täis alkoholi ja narkomaane.

Paraku on stseenid üles ehitatud liiga jäigalt ja elutult, et vaatajaid kaasa haarata. Enne kui mõni tegelane või situatsioon jõuab kandma hakata, katkestatakse see ära. Ka on dialoog üpris puine, mille põhjuseks võib olla stsenaristi välismaine päritolu. Vaatajale jäävadki ainult napid stereotüübimarkerid ja tekstikatked, mis üritavad kompenseerida filmi ülesehituse läbikomponeerimatust.

Seetõttu on raske hinnata ka näitlejatöid, kuna neile pole lihtsalt piisavalt mänguruumi antud. Küsimus pole selles, kas film peaks põhinema hollywoodlikult tugevalt struktureeritud ja välja mängitud lool, kuid ka autorifilm eeldab kas või puhtalt tegelaskujudel põhineva dünaamika tekkimist.

Probleem on ehk seegi, et Hoyeri pilk Kohtla-Järvele mõjub uudistava välismaalase ebarealistlike tähelepanekutena, kuid film ise tundub pretendeerivat pigem just realismile. Selgema nihestatuse kaudu võiks need küla-zombie’d olla isegi lõbusad. Praegu mõjub aga filmi lõpus jooksev tekst “Kõik kohad ja tegelased on välja mõeldud” segadust tekitava paradoksina… kas tõesti on Kohtla-Järve pelgalt väljamõeldis?

Filmi raamib superstaarimoraal, mille edastab lõpuks (pärast lõputiitreid) kõige selgemas keeles karismaatiline zooloog Aleksei Turovski: loomariigiski peab isane isend ellujäämiseks tähelepanu krabama. Super-

staar on sellise ellujäämise hüperreaalseim variant.

Küll on eilsest Sõpruses jooksev “Võõras” järjekordne kinnitus, et establishement’ist eraldiseisvalt (s.t toetusrahata) valminud eesti indie-filmide loomine on trend, mis kogub tuure. Samas ei peaks sellised filmid peitma ennast kriitika turmtule eest, kuna kriitika peaks andma neilegi vastupunkti, millest lähtuvalt teha muudatusi või vastanduse kaudu hoida oma liini lõpuni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare