Kuidas Tallinnale siluetti tehti ja mis sellest kõigest on saanud

 (5)
Kuidas Tallinnale siluetti tehti ja mis sellest kõigest on saanud
----

Kunstiteaduslikult on siluett kontuurjoonis või varipilt, mis kujutab objekti informatiivseimast vaatest. Inimese varipildiks on profiil, linnadel kõige tuntum vaade. Kuigi Tallinna siluett oli arenenud loomulikul teel, hakati seda 1970. aastatel teaduslikult välja töötama. Kuidas, uurib kunstiteadlane Ants Juske.

Mitte igal linnal pole siluetti. Selleks läheb esiteks vaja arhitektuuriliselt domineerivaid ehitisi (kirikuid, kõrghooneid, korstnaid, kraanasid jms). Teiseks peab olema piisav distants, et kogu seda ilu täies mahus nautida.

Tallinnal on selles suhtes vedanud: merelt ja Piritalt avanev vaade on kujunenud linna sümboliks, mida on varipildina kasutatud suitsu-, kilu- ja kommipakkidel ning kõikvõimalikel suveniiridel. Tartul näiteks ei avane sellist vaadet kusagilt.

Tallinna kaugvaated nii merelt kui ka maismaalt on paelunud kunstnikke juba Adam Oleariuse ajast 17. sajandil. Väga populaarsed olid Tallinna vaated 19. sajandi baltisaksa kunstnike töödes. Seda kuni tollaste meelelahutuslike pano-, kosmo- ja dioraamideni, mis püüdsid luua virtuaalset reaalsust. 1827. aastal teatas ajaleht, et Tallinna Kanuti gildi hoones võib näha “uusi, suuri, maalilis-elavaid maailmavaateid”. Tegemist olevat avara mehaanilise teatriga, milles on võimalik näha maailma tähtsamate linnade ja sadamate vaateid vaheldumisi piltidega elavast loodusest koos kõigi neile iseloomulike nähtustega. Kuulsad on ka J. Hau Tallinna vaated, eriti veel see, millel on jäädvustatud Oleviste kiriku põlemine 1820. aastal. Kõigest sellest on kirjutanud oma uurimuses “Reisides toas” Moonika Teemus.

Vanalinna lammutamise kava

Tallinna siluett on arenenud mõistagi loomulikul teel, ilma igasuguse generaalplaanita. Või siiski – see puudutab eelkõige keskaegset vanalinna. 1960. aastatest alates on Tallinna siluetis toimunud olulisi muutusi. Esimene võimas aktsent oli Viru hotell ja juba siis kavandati kõrgoonestust vanalinnast ida poole. Viru hotell oli esimene pääsuke. Muidugi ei näinud keegi ette, millised pilvelõhkujad sinna kunagi ilmuvad. Tallinna siluett on ainulaadne ka selle poolest, et seda on peale Pirita võimalik imetleda ka Lasnamäe nõlvalt või kusagilt Rannamõisa pangalt.

1970. aastatel hakati Tallinna siluetti lausa teaduslikult välja töötama. Tollane linna peaarhitekt Dmitri Bruns mäletab nii mõndagi, ka seda, et arhitektuuriteadlane Paul Härmson tegi ettepaneku lammutada raekoja tagant pool vanalinna, et rajada magistraal Balti jaamast bussi- ja lennujaama. Sinna pidi tulema ka uus täitevkomitee hoone. Leiti isegi ideoloogilisi põhjendusi, nagu ei oleks sel baltisakslaste ehitatud piirkonnal erilist arhitektuuriväärtust.

Bruns ja Rasmus Kangropool võitlesid selle eest, et kaitse alla ei võetaks ainult üksikobjektid, vaid miljöökeskkond. Härmsoni idee oli ka ehitada Toompea nõlvale Snelli tiigi äärde rida kümnekorruselisi elamuid. Milline oleks siluett siis välja näinud? Muide, Dmitri Bruns kahetseb, et ta andis loa ehitada Viru hotell nii vanalinna lähedale. Loomulikult on ta eksperdina Viru Poja vastu. Põhimõtteliselt ei poolda ta üldse kõrghoonestust kesklinnas. “Helsingis pole ühtegi kõrghoonet ja kas keegi seepärast ütleb, et see on arengus mahajäänud linn?” laiutab Bruns käsi.

Vaatekoridorid vanalinnale

Juba esimese vabariigi ajal loodeti Viru väljakust kujundada linna esindusväljak (1937. aasta konkurss) ning pärast sõda kavandati sinna suurejoonelist Nõukogude maja, mille võimas torn oleks paistnud kaugele. Et Viru väljakust taheti ka siis teha peaväljakut, näitab seegi, et mõnda aega kutsuti seda kohta Stalini väljakuks. Võib minna ajas veelgi tagasi – Eliel Saarineni Suur-Tallinna projektini. Viru hotell ja teenindusmaja sulgesid ruumi praeguse Tammsaare pargi suunas ja väljaku asemele tulid bussi- ja liinitaksopeatused.

Tallinna silueti teaduslikuks väljatöötamiseks kutsuti appi Moskva linnaehituse ja projekteerimise instituudi teadurid. Kaasati ka endine Bakuu linna peaarhitekt. Tehti 154 punktist fotosid, käidi kaatriga merel. Pandi paika vaatekoridorid vanalinnale ja hoonestuse kõrgused.

Leiti, et hoonestus võiks olla vanalinnast kaugemal ja nii, et see alles eemaldudes tõuseks. Mingil juhul ei tohtinud lubada kõrghoonestust vanalinna ette ja taha, vastasel juhul oleks vanalinn Brunsi sõnul olnud ”palsameeritud laip”.

Loe veel

Brunsilt endalt ilmus ajakirjas Arhitektura SSSR artikkel “Linna mahulis-ruumilise kompositsiooni otsinguil”, koos moskvalastega püüti leida valemit “vana ja uue harmoonilise koosluse” saavutamiseks.

Ja mõelda, mis oleks saanud Tallinna siluetist, kui siis oleks olnud võimalik ja lubatud ehitada Oleviste kirikust kõrgemaid hooneid, millest unistab mõni praegune linnaametnik!

Nagu öeldud, tegi Viru hotell uksed lahti, nüüd kerkib kõrghooneid kesklinna nagu seeni ning üksteist trumbatakse hoone kõrgusega üle.

Ehitus käib ka sadamapiirkonnas ja ring ümber vanalinna tõmbub üha koomale. Mingist teaduslikust silueti kujundamisest pole juba ammu enam juttu.

Samuti hämmastavad mind kõiksugu Tallinna logo otsingud. Sümbolid on ju ammu sisse töötatud – olgu selleks Tallinna siluett või Vana Toomas. Suveniiride tootjad ja pakendikujundajad kasutavad endiselt kindlaid väljakujunenud motiive.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare