Näitus „Šveits” meenutab 2005. aastal toimunud sündmusi. Nimelt toimus Salini näitus ÜRO peakorteris rangelt turvatud alas. Et sinna sisse saada, tuli kunstnikul allkirjastada temale tundmatus prantsuse keeles dokumente ja loovutada pass. Salinil vallandus paranoiataoline seisund: millele ma nüüd alla kirjutasin? Äkki loobusin oma teoste autoriõigustest või nõustusin organidoonorlusega? Oma läbielamised on autor ka kirja pannud ja teksti näitusele üles seadnud. Salin ütleb, et ta polegi varem nii kaugel Eestist käinud ja nüüd pidi ta sattuma mitte kunstnike-boheemlaste seltskonda, vaid ÜRO bürokraatiapessa.

Erasfäär muutub ahtaks

Omal ajal levitati samizdat’is instruktsiooni, kus olid nõuanded, kuidas käituda ülekuulamisel: ära räägi, kui rääkisid, ära kirjuta, kui kirjutasid, siis ära kirjuta alla. Tõsi ta on, et pärast 11. septembrit on kõikjal turvameetmeid tugevdatud. Sa ei tea, kus sind jälgitakse, lennujaamas sobratakse kottides ja võetakse asju ära, kuskil tuleb allkirjastada mingeid pabereid jne. Selle tõttu on inimeste privaatsfäär tunduvalt ahenenud. Üks poliitik rääkis, et kui nad olid rivistunud USA presidendi vastuvõtuks, hoiatas üks neist teisi: vaadake, et te ei hakka põuetaskust taskurätikut otsima – nii võib turvamehelt kohe kuuli saada.

Salin lähtub oma minimalistlikes töödes ruudukujulisest Šveitsi lipust – valge rist punasel taustal. Kohati meenutavad punasele maalitud kujundid infograafikat, mida võib kohata igas bussi- või lennujaamas. Oma paranoia toob ta ka Eestisse kaasa. Mõtlen seda Eesti kaarti, kus Tallinna kohal on Šveitsi lipp.

Kuid midagi pole teha. Vastuolu võimu ja bürokraatia ning kunstniku vabaduse ja sõltumatuse ihaluse vahel jääb vist küll igaveseks püsima.