Kõige kavalamalt oli see probleem – nagu üldse paljud probleemid – lahendatud küllap Vana-Roomas, kus valitsejal oli võimalus adopteerida mõni võõras täiskasvanud, ennast heast küljest näidanud mees ja teha temast troonipärija. Kuid veel paarsada aastat tagasi polnud meie toonases ühises riigis selliseid paindlikke võimuüleandmise meetodeid. Ja kui oli vaja päästa maa kretiini käest, siis ta lihtsalt tapeti.

Nii juhtus Peeter III-ga, sama kordus mõned aastakümned hiljem tema poja Pauliga. See Vene Hamletiks nimetatud noormees kasvas teadmises, et tema ema laskis tappa tema isa. Kui nümfomaanist mamma Katariina lõpuks suri, algasidki segadused. Pauli lühike valitsemisaeg (1796–1801) koosneb eksalteeritud otsustest. Mitte kõik nendest polnud pahad. Näiteks vabastas ta ema vastu suunatud trotsist asumiselt kaks tarka meest, RadisŠtsŠevi ja Novikovi.

Huvitava maailmanägemise idusid võib näha ka Pauli püüus läheneda Napoleonile ja sõdida Inglismaaga. Kuid laias laastus oli ta siiski hull. Jumaldades preislasi, tahtis ta kogu Venemaale peale suruda parukaid ja rividrilli. Peterburi oli raevus, sest Paul saatis tänavatele 200 tragunit tema poolt keelatud rõivaid katki rebima.

Hästi kirjutatud haltuura

Pauli-raamatu autor Henri Troyat’, kodanikunimega Lev Torosjan-Tarassov on Venemaa revolutsiooniõudusest põgenenud Armeenia kaupmehe poeg. Ta elas ruttu sisse Prantsusmaa vaimuellu ning temast sai tunnustatud kirjanik. Esimese võõramaalasena valiti ta Prantsuse Akadeemiasse. Head lugemiselamust pakkuv on tema triloogia “Eygletiere’ide perekond”. Psühholoogiliselt meisterlik ja poeetiline on ka tema jutustus “Leinav lumi” (vt LR 1986, nr 12–13).

Mis sundis siis Troyat’d vorpima vene tsaaride elulugusid, mida nüüd laia lugejaskonna jaoks ka eesti keelde tõlgitakse? Tegemist pole isegi mitte ajalooliste romaanide, vaid likbez’iga, teiste sõnadega, haltuuraga – tõsi, hästi kirjutatud haltuuraga. Mis muu kui rahahäda. Ja võib-olla ka kuulsusejanu. Soov, et sind loetaks. Sest kas siis laiale lugejaskonnale on tarvis “korralikku proosat”? Ei, tema tahab piiluda kuningate teki alla.

Mind rõõmustas “Paul I” tõlge. Jana Porila laused on hoogsad ja selged. Ta ei põe “ilusa eesti keele” kompleksi ja kasutab julgelt võõrsõnu, mis muudab teksti kohe tavalisest rikkamaks. Oleks tore, kui ta tõlgiks eesti keelde näiteks Zola “Saagi” või paksu köite jagu Maupassant’i novelle.