Kuidas venelased Tallinna jõudsid
Eile tuli kinolinale Ilmar Raagi ja Kiur Aarma dokumentaalfilm „September”, mis uurib kuut päeva Tallinnas 1944. aasta septembris. Tegelaste seas on Vello Salo ja Jaan Kross, esimene neist kodumaad kaitsta üritav soomepoiss, teine poliitvang sakslaste käes. Teatavasti sai ühest hiljem pagulane ja vaimulik ning teisest laagrivang ja kirjanik.
Ilmar Raag aga märgib, et tegelikult pole filmi vaatenurgast oluline, mis tollal 19-aastasest Vello Salost või 23-aastasest Jaan Krossist pärast sõda sai. Pigem on küsimus selles, millised olid tolle aja inimeste valikud. „Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri armastas ju ikka korrata, et tol ajal oli ainult kaks valikut – kas koos Nõukogude Liidu või Saksamaaga,” ütleb Raag. „Ometi oli neid, kelle jaoks oli selgelt olemas veel kolmaski valik (rohkem või vähem pateetiliselt) – truudus Eesti Vabariigile.”
Peale Salo ja Krossi on filmis õigete nägude ja nimede all veel kaks soomepoissi, kaks laskurkorpuse meest ja üks Nõukogude ohvitser. Kasutatud on kirjalikke mälestuslõike näitlejate etteloetuna.
„Need mehed viibisid filmis käsitletava kuue päeva sees Tallinnas enam-vähem samal ruutkilomeetril,” selgitab Kiur Aarma. „Kes Saksa vanglas, kes Soome, kes Saksa, kes Vene vormis. Niipalju kui me teame, siis selle filmi tegelased neil päevil isekeskis ei kohtunud, aga sama aeg ja sama koht annab võimaluse põnevateks paralleelideks.”
„Omamoodi on filmi üheks peategelaseks Tallinn, kus me alati isegi ei identifitseeri inimesi, kelle mälestusi me kasutame – et nad kõik kokku kõlaksid justkui koorina, kus ju ometi on palju erinevaid inimesi,” ütleb Raag. „Neid lugusid tuleb nii õige mitu. Seal on mehed, kes stressist lihtsalt joovad, linnakodanikud, kes hirmust tulevaste näguripäevade ees rüüstavad poode, et endale toiduvarusid tagada, pered, kes lahkuvad veel viimastel päevadel sõjapõgenikena, ja siis muidugi noored mehed, kes ei hooli vanemate sõjaväelaste arvamustest, et Tallinna on võimatu kaitsta.”
Üks selliseid mehi oli tollal Endel Vaheri nime kandnud Vello Salo, kes üritas vastupanijatele sakslastelt relvi hankida. Kross aga viibis sel ajal juba pool aastat vastupanuliikumisele andmete lekitamise eest vangis.”
Otsides kasutuskõlblikku
Raag tunnistab, et tõsised ajaloohuvilised märkavad tõenäoliselt, et enamik filmis kasutatud katkeid ei ole tegelikult 1944. aasta septembrist pärit. Sakslased ja eestlased tollal ajaloo jäädvustamise peale eriti hoolsalt ei mõelnud.
„Üleüldse seab taoline lugu filmitegijad raske valiku ette,” leiab Raag. „Tallinna Punaarmee poolt vabastamise stseenid on juba algselt eri materjalidest monteeritud. Üleüldse, mida lugeda sajaprotsendiliselt tõeseks ajaloodokumendiks?”
Raag toob näiteks Nõukogude propagandafilmi, kus madrused marsivad „vabastatud” linna ning diktor teatab, et nüüd võivad elanikud sõdureid tervitada. „Samal ajal on pildis näha, et kui samasse kaadrisse satuvad madrused ja linnakodanikud, siis viimased ei näita üles erilist rõõmu. Seejärel on plaanid rõõmsalt lehvitavatest linnakodanikest, kuid madruseid ei ole näha.”
Samasugused probleemid on ka sakslaste vändatud ringvaadete ehk Wochenshau’dega. „Püüdsime eelkõige jääda truuks jutustatud mälestuste vaimule,“ ütleb Raag.
Dokfilm
„September”
Autorid: Ilmar Raag,
Kiur Aarma
•• Produtsent: Kiur Aarma
•• Tekst: Aarne Üksküla ja Mait Malmsten
•• Muusika: Ardo Ran Varres
•• Helikujundus: Horret Kuus
•• Fotolavastused: Margus Johanson
•• Montaaž: Maarek Toompere
•• Tallinna kinos Artis
