Kujutlus õnnelikust kodust kahel pool raudset eesriiet
Tegelikult tuleks alustada juba varasemast ajast, mil sündis funktsionalistlik arhitektuur. Nii vene konstruktivistide kui ka Le Corbusier’ unistuseks oli maja kui “elamismasin”, kus kõik on lihtne ja funktsionaalne. Nõukogude Venemaa algaastail valitses ka ettekujutus, et kapitalistlik individualism ja võõrandumine asenduvad kommuunidega, kus kõik elavad võrdsetes tingimustes, pead-jalad koos. Väljaande sissejuhatuses viitab ka Hilde Heynen, et enne sõda oli modernistlik arhitektuur sügavalt mõjutatud vasakpoolsetest ideedest ja marksistlikust messianismist.
Pärast sõda kasvas esialgne stiilne funktsionalism massehitustega, mida ei näe mitte ainult Nõukogude Liidu linnades – oma “mäed” on igas suuremas linnas. Tagant kiirustas ka see, et sõda oli linnad laostanud ja paljud elanikud peavarjuta. Siiski säilis Nõukogude Liidus veel 1950. aastate lõpuni stalinistlik stiil, seejärel läks aga tõeliseks massehituseks. Seejuures öeldi Mustamäe ehitamise algul, et need majad on ajutised – tehtud vaid umbes 25 aastaks. Siis pidi saabuma kommunism ja kõik pered kolivat oma majja.
Nüüd on täis tiksunud peaaegu pool sajandit ja majad on amortiseerunud. Pärast Marja poe lae sissekukkumist hoiataski Leonhard Lapin, et nii hakkab juhtuma kõigi nende kaardimajakestega, lisades, et korrusmajad seisavad püsti tänu sellele, et inimesed on ostnud maast laeni sektsioonkapid.
Huvitav on ka Adrian Forty artikkel “Külma sõja betoon”, kus autor arutleb, kas kommunistlikku ja kapitalistlikku betooni on võimalik eristada. Ta leiab, et Berliini müüri oleks õigem nimetada “betooneesriideks”.
Veel leiab kogumikust artikleid pealkirjadega “Vägivald kodude kallal ja teised külma sõja ängid”, “Väikesed rõõmud “III tüüpi majas””, “Õnn peitub betoonbarakis” jt. Jõutakse ka modernistliku disaini ning “unistuste kodudeni”.
Hea lugu on see, kuidas USA president Nixon demonstreeris Nõukogude Liidu juhile Hru‰t-‰ovile moodsat Ameerika kööki.
Lõpuks jõutakse muidugi selle ajani, mil modernistlikud utoopiad kokku varisesid ja mitmetes linnades lõhuti koguni terveid getostunud uuselamurajoone.
Eesti arhitektuuriuurijad on 22 autori seas selges vähemuses (Mart Kalm, Anu Kannike, Liina Jänes ja teatavate mööndustega ka väliseesti arhitekt Jaak Poom), kuid konverents oligi mõeldud rahvusvahelisena.
Tuleb nõustuda Mart Kalmuga, et sõjajärgse arhitektuuri vastu on tekkinud suur huvi nii läänes kui ka idas. Pärast külma sõda saab ju rahulikumalt vaadelda ja võrrelda, mis siin ja seal toimus.
