Juba mitmendat korda külastas Eestit noor laineid löönud Prantsuse pianist Alexandre Tharaud. Et prantsuse muusika tõlgitsuses on ta välja arendanud erakordse peenuse, selgus juba teda klaverifestivalil kuulates.

Kontserdi avanumber, Debussy “Fauni pärastlõuna”, on impressionismi leivanumber ja tuntumaid orkestriteoseid üldse. Muusikaliselt keelelt kuulub ta aega, kui Debussy oma loomingulises jonnakuses kaugenes otsustavalt helistikulisest mõtlemisest ja keskendus kõlavärvidele.

Loo meeleolu on unelev-hõljuv, ei ole ainsatki äkilist nooti. Debussy teoses elustub Mallarmé luuletuses kirjeldatud antiikne süÏee suvelämbuses flööti puhuvast faunist, kes unistab nümfidest. Tallinnas keset sügistormi on sellist kujutluspilti muidugi raske esile manada, mäng oli sestap natuke liiga korralik ja mõõdetud.

Francki teosel on eksitav pealkiri “Sümfoonilised variatsioonid”. Tegelikult on tegemist klaverikontserdi ja variatsioonivormi hübriidiga ning ettekandele eelnesid ulatuslikud mööbeldustööd, sest klaver tuli tõsta aukohale. Ning siis tuli lavale Tharaud ise. Ta on üsna tavalise tudengi moodi, vibalik, targa näoga brünett. Mis aga põrmugi tavaline ei ole, on tema mäng. Tharaud ei tee klaveri taga ränka tööd ega näomoonutusi, vaid on loomulik. Tal on õhuline piano ja läbimõeldud rõhuasetused.

Lisapalaks Couperin

Üldse on prantsuse klaverikoolil palju kergem kõla kui meile harjumuspärasel vene koolil. Variatsioonides on klaver dialoogis orkestriga, üks küsib, teine vastab, kuigi orkester peab kõvasti pingutama, et õhkõrna klaverit mitte katta. Tharaud’ sulandumine on võrratu. Enamasti ta vaevalt puudutab klahve, kuid võib olla vägagi terav, kus seda on vaja. Olekult on ta nii vaba, et tema käsi ei valuta ilmselt kunagi.

Raveli klaverikontserdis vastanduvad lüüriline pikk liin ja tõrges häälestamatu staccato. Helilaadis on bluusilikke elemente. Ravel märgib, et on kirjutanud klassikalise kontserdi, Mozarti ja Saint-Saënsi vaimus. Mozarti eeskuju märkamiseks läheb vaja head kujutlusvõimet, Saint-Saënsi ujuvuse tunneb ära küll.

Tharaud’ kiireid käike vaadates tundub, nagu oleks neid lihtne mängida. Kes aga on proovinud, see teab, kui palju tööd nõuab sellise lihtsuse saavutamine.

Kontserdi teine osa on rahulik, lüüriline, lihtsa ülesehitusega aeglane valss, mida Tharaud mängib nii jäägitu süvenemisega, et hing jääb kinni. Kolmas osa on terav ja konarlik, eba-sümmeetrilise rütmikaga, sädelev ja provokatiivne. Tharaud kammib klaverit nagu kass küüntega sohvapatja.

Meil tavaliselt keset kontserti lisapalasid ei mängita, aga üllatuslikult esitas Tharaud enne lavalt lahkumist Couperini. Barokk kõlas Steinway klaveril üpris intrigeerivalt.

Debussy “Ibeeria” on populaarseim osa teosest, mis algselt ilmus klaveripaladena. Hispaania-teemalisel teosel on kõnekad alapealkirjad: “Tänavatel ja kõnniteedel”, “Öö lõhnad”, “Pidupäeva hommik”.

Selleks ajaks sai orkester hoo sisse, muusika läks kindlamaks ja tihedamaks, üks fraas suubus teisesse loogiliselt. Natuke rohkem vürtsi poleks endiselt paha teinud, nii kena ja lüüriline lugu see ka pole, kui teda üritati näidata.

Tegelikult on ERSO repertuaari osas vägagi paindlik

ja näha kaht noort inimest – Tharaud’d ja Aleksejevit – suure orkestri ees oli samuti värskendav.

Muusika

Prantsuse heliooming

talvises Tallinnas

•• Esitajad: Alexandre Tharaud (klaver, Prantsusmaa), ERSO, dirigent Maksim Aleksejev (Venemaa)

•• Kavas: Debussy, Franck, Ravel

•• 7. detsembril Estonia kontserdisaalis