Kuldse Palmioksaga pärjati budistlik lugu
See on kummaline lugu onu Boonmeest, kellel on neerud haiged ja kes varsti sureb. Teda külastavad surnud abikaasa ja kaua kaotsis olnud poeg, kes sarnaneb ahviga. Metsa vahelt vaatavad süsimustad karvased punaste silmadega tegelased, kuidas elavad ja surnud omavahel asju ajavad. Kõige aluseks on budism – usk, mis lubab reinkarnatsiooni. Weerasethakul on seganud usu, müüdid, lapsepõlve kollijutud ja õudusfilmide sugemed, luues kordumatu ja veidi naljaka maailma. Filmi vaadates tekkis tahtmatult paralleel Andrus Kiviräha loominguga.
Võidufilm pakkus üllatuse, aga kui mõelda, mis laadi filme žürii esimees Tim Burton ise teinud on, siis ehk polegi see nii suur üllatus. 1970. aastal sündinud Weerasethakul pole Cannes’is uustulnuk, 2002 sai ta siit Vaatenurga programmi auhinna („Blissfully Yours”) ja 2004 žürii preemia („Tropical Malady”).
Grand prix’ sai Xavier Beauvois’ „Jumalatest ja inimestest”, ja oli algusest peale kindel, et mingi auhinna peab see jumala ja inimese vahekordi lahkav film saama. Lugu on tsistertslasmunkadest, kes elavad Alžeerias muslimite keskel. Kui äärmuslased seal võimu võtavad, tekib küsimus, kas lahkuda või jääda ja surra – mungad otsustavad jääda. Tugev stsenaarium, head näitlejatööd, suurepärane lavastus, mõtlemapanev tulemus.
Tagaplaanil paistab poliitika
Parima režissööri auhinna sai Mathieu Amalrici film „Tuuril” trullakatest Ameerika striptiisitaridest, kes Prantsuse rannikul ringi sõidavad. Tšaadi film „Kisendav mees” sai žürii preemia. Aeglases rütmis kulgev film jutustab isa ja poja suhetest kodusõja, korruptsiooni ja vaesuse taustal.
Ka mees- ja naisnäitleja auhind läksid küllaltki ootuspäraselt Javier Bardemile (Alejandro Gonzalez Inarritu „Biutiful”) ja Juliette Binoche’ile (Abbas Kiarostami „Koopia õige”). Üllatuslikult anti välja ka teine parima meesnäitleja preemia, mis läks Elio Germanole osatäitmise eest Itaalia neorealistlikus ja ühiskonnakriitilises filmis „Meie elu” (rež Daniele Luchetti).
Parima stsenaariumi auhind anti aga Lee Chang-dongile „Poeesia” eest – Korea film on kena ja südamlik lugu vanaemast, mis vastandab ja ühendab karmi reaalsuse ja luule.
Kuigi auhindajad on vältinud poliitiliselt riskantseid filme, jääb 63. Cannes’i filmifestivalist meelde ennekõike žürii liikme Jafar Panafi demonstratiivselt tühjaks jäetud tool – Iraani äärmuslik muslimivalitsus hoiab filmiloojat vangis.
Meelde jääb ka see, et prantslased ise avastavad valuliselt oma ajaloo seni läbiuurimata ja mahavaikitud lõike. Palju arutlusainet pakkus festivali viimastel päevadel võistluskavas olnud Rachid Boucharebi Alžeeria vabadusvõitlusest jutustav film „Väljaspool seadust”, mille linastust saatsid ranged turvameetmed. Prantsuse natsionaliste ärritav, heade näitlejatöödega, gangsterifilmi sugemetega tempokas lugu pakub ühtlasi universaalse vaatenurga revolutsioonile.
