Kulka preemiat sihtivad teosed Arkaadia luubi all
Nikolai Baturin, “Kentaur”
Eeva Park: “See, et tegu on Baturini ühe suurteosega, selgub idee ja käsitluse globaalsest haardest. Küsimus on mitte vähemast kui maailmavõimust, inimliku kire piiridest ja piiritusest kuni hullumeelsuseni. Kõik on viidud, ei, on rebestatud maksimaalsele taluvuspiirile, ning siis, nagu kindluse mõttes, lisaks paar tiiru ka üle selle.” (“Suur maailm Baturini tugevas haardes”, 12. september 2003)
Indrek Hargla, “Palveränd uude maailma”
Jaakko Hallas: “Tegu on üllatavalt küpse ja samas meeldivalt vanamoelise teosega. Kahtlasevõitu komplimendina võiks lisada, et justkui polekski eestlase kirjutatud, nagu mõned aegadest ammustest meenuvad raamatud: Ristikivi ajalooainelised romaanid, Valtoni teos Tšingis-khaanist, Leo Metsari Julianuse-sari... Selliseid raamatuid ilmus ka “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjas.” (“Indrek Hargla võimalike maailmade
võimalikkus”, 6. juuni 2003)
Mart Kivastik, “Kui sa mind ei armasta, ära mine ära”
Andrus Kivirähk: “Kivastiku mehed on kõik hõimupealikud, sellised ürgsed isased, kes teavad, et lapsed, naised ja loomad peavad nende sõna kuulama. Mitte sellepärast, et nad oleksid mingid kurjad kuningad, vaid sellepärast, et niisugune on kord ning mehe asi on oma peret toita ja kaitsta. Naine teeb süüa ja peseb nõusid, mees ajab tähtsamaid asju. Vähemalt vanasti oli see nii, praegu on kõik pilla-palla ning Kivastiku meestel ei jää muud üle, kui ennast aeg-ajalt kurvastusest täis juua.” (“Mehed – nii nagu vanasti”, 21. märts 2003)
Eeva Park, “Lõks lõpmatuses”
Doris Kareva: “Üks on kindel – tegu pole, jumal paraku, ei ajaloo ega ulmega, samuti mitte nn naisteromaaniga, mida iganes selle all ka mõeldaks. Omamoodi võiks kaaluda Lehte Hainsalu “Kukelokutit” meenutades seost ohvriromaaniga, aga ei, ei – selle teose peategelane, noor neiu nimega Tiiu Sakkeus, Tii-Uu, keeldub lõpuni ohvri staatusest. Pigem on tegu protestiromaaniga, püüuga ülendada nimelt ohvrit, mitte ainult kannatuse, vaid ennekõike kannatuse kibeda kaaslase, ülima alanduse kogejat, kangelase seisusse – just nagu see juhtus kord puusepa pojaga Naatsaretist.” (“Ohver, kellest saab kangelane”, 5. september 2003)
Tiit Hennoste, “Eurooplaseks saamine”
Toomas Liiv: “Kasutaksin Hennoste määratlemiseks sõna “õpetlane”. Kusjuures mõistan “õpetlast” kui teatavat liiki temperamenti, mida konstitueerivad kirg ja eruditsioon. Hennostel on kirge ja on eruditsiooni. Tal on temperamenti. Kõnesolev raamat kinnitab seda. Hennoste on kindlasti sõna-armastaja, tüüpiline filo-logos, ent selle modernsemas variandis – tema armastab teksti. Kusjuures sõna eristamine tekstist on 20. sajandil olnud alati probleem. Seda ka Hennoste jaoks. Seda tunnistab ka raamatu kaanel punaste tähtedega trükitud “euro opla seks saa mine”. See on teksti käsitamatu lagunemine sõnadeks. See on konteksti banaalne binariseerimine kas või ainult “seksiks” ja “oplaks”. See ongi tänane Euroopa. Paraku.”
(“Hennoste ja eurooplus”, 30. jaanuar 2004)
Jaan Kaplinski, “Isale”
Ly Lestberg: “Oma raamatuga püüab Jaan Kaplinski kõnetada oma isa, kes on talle ja ta emale läbi elu olnud otsekui äraolevaks Jumalaks. Kirjanik märgib korduvalt, kuidas oma isaga oleks ehk hea rääkida naistest, abielust, seksist, lastest, nende lastest, meheks olemisest ja muust sellisest elulisest. See pikk kiri lähedasele inimesele, keda pole enam ammu olemas, mõjub rohkem siiski päevikulaadse esseena kui dokumentaalse biograafiana. Nii on uhkelt ruumi antud sisemonoloogidele loodusest, poliitikast, kultuurist, filosoofiast.”
(“Jaan Kaplinski isa otsimas”, 16. jaanuar 2004)
Leonhard Lapin, “Avangard”
Johannes Saar: “Kommunistidel pole põhjust Lapinit tänada, selge see. Kuid ka “nüüdse kunsti kõikelubatavuses” püherdajail on põhjust kauna kanda. Peale mainitud patu inkrimineeritakse neile ses raamatus meedias suureks puhutud peaaegu olematuid kunstisündmusi, lömitamist lääne mõõtkavade ees, metropolide eeskujusid kopeerivate trendikunstnike lauskiitmist (lk 187). Pole ime, et peale kommunistide üritab Lapini teeneid maha vaikida ka noorem põlv.” (“Lapini maraton läbi eesti kunstiloo”, 23. jaanuar 2004)
Jaan Undusk, “Quevedo”
Aarne Ruben: “On huvitav, kui käsitleme seda näidendit paari ahastava pintslitõmbena, mitte täieliku sissevaatena 17. sajandi Hispaania ellu. Oma struktuuri juhuslikkuses on see üsna läbikomponeeritud. Näidendit saanuks kokku võtta ka ühe lausega: “Hispaania poeet tungis peaministri naise maailma.” Kuid näidendis tekib palju huvitavaid küsimusi, mida iga inimene peaks iseenda ees selgeks rääkima.”(“Vana hispaanlane teab”, 6. veebraur 2004)
Kivisildnik, “Päike, mida sa õhtul teed”
Jürgen Rooste: “Parim osa raamatust tervikuna on teine, moodsate rahvalaulude kogumik “Päike, mida sa õhtul teed”, millest pärineb ka algustsitaat. Siit leiame luuletuse “Produtsendi meil Väinä-möisele”, milles Kivisildnik tabab lühidalt tänase meelelahutustööstuse luuserliku vaimuvaesuse ja tagasipõrkumise iga julge uuenduse ees: Saa nüüd aru Väinämöinen / Me lahutame inimeste meelt ja / Täidame nende vaba aega staaridega / Aga sina laulad konkurendid maa alla (lk 33).”(“Paha juust ja ilge vein”, 7. november 2003)
Kivisildnik, “Rahvuseepos Kalevipoeg ehk armastus”
Kivisildnik: “Mul on väga raske Kreutsvaldi ainest edasi arendada, sest ma ei loe tema tühiseid raamatuid. Erinevalt apteekri õpilastest toetun ma suulisele kultuurile, rahvajuttudele Kalevipojast. Seega on “Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus” autentne rahvuseepos, teist taolist meil ei ole.”
(“Kivisildnik kirjutas tõelise rahvuseepose”, 23. 1. 2004)
Elo Viiding, “Teatud erandid”
Julius Ürt: “Elo Viiding näitab, kuidas argikõnel põhinev tõuseb luuleks, kuidas isiklikud asjad saavad teatavad varjundid (sõnastused) ning hoopis uue rakursi, tähenduse. Selline pihtimusliku taustaga luule on modernsel ajastul, mil isiklikkus moes, kestvalt oluline olnud (meenutagem Pentti Saarikoskit ja Allen Ginsbergi, aga ka Robert Lowelli või Sylvia Plathi). Siinne isiklikkus äratab ellu ning arendab või seletab (võtab seisukoha) meenutusi või mälestusi, mille allikaks võib olla eraelu (“Valgustatud inimesed”, “Ühele häälele”), aga ka ajalehe või raadio või teatri elamused, poliitikasündmused (“Strawberry, järgmine Eesti”), kunstinäitus (“Kõnelus A. Pildiga”).” (“Vaimueliidi lapsed”, 30. jaanuar 2004)
Katrin Reimus, “Haldjatants”
Ilona Martson: “Tegelikult on “Haldjatantsu” võlu just selles, et autor suudab kirjeldada asju nii nagu nad on, liigselt dramatiseerimata. Enamgi – minajutustajale on omane mingi sümpaatne siirus ja helgus. Seesama siirus, mis oli nii omane Silvia Rannamaa “Kadrile”. Mäletatavasti teatas sealgi nimitegelane alguses, et ta on maailma õnnetuim tüdruk, lõpus hakkas aga tunneli otsast kumama valgus. Selles mõttes on ka “Haldjatants” teraapiline raamat. See õpetab, et maailmas saab hakkama ka siis, kui sa ei ole ilus, tark ja edukas. Ühesõnaga, õpetab lihtsaid asju.” (“Kuidas elad, haldjas?”, 16. mai 2003)
Jaan Tangsoo, “Hanejaht”
Piret Tali: “Ilmselt on enamik pedagooge tänulikud raamatu eest, mis võimaldab rääkida narkomaania olemusest – korraldada arutelusid ja koolikirjandeid. Asja kurbloolus on aga see, et tänapäeva noored teavad narkomaaniast selgelt rohkem kui autor. Aga neil, kes ei tea, on kindlasti põnev.”
(“Veidra slängiga noorsooromaan”, 26. september 2003)
Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominendid
PROOSA
Nikolai Baturin, “Kentaur”
Indrek Hargla, “Palveränd uude maailma”
Kauksi Ülle, “Uibu”
Mart Kivastik, “Kui sa mind ei armasta, ära mine ära”
Eeva Park, “Lõks lõpmatuses”
LUULE
Piret Bristol, “Kaotsiminemise loitsud”
Indrek Hirv, “Ülemlaul”
Sven Kivisildnik, “Päike, mida sa õhtul teed”, “Rahvuseepos Kalevipoeg ehk armastus”
Asko Künnap, “Ja sisalikud vastasid”
Elo Viiding, “Teatud erandid”
NÄITEKIRJANDUS
Mart Kivastik, “Teener”
Jaan Kruusvall, “Rabalinnu hõik”
Mihkel Ulman, “Kajakamägi”
Jaan Undusk, “Quevedo”
Mati Unt, “Vend Antigone, ema Oidipus”, “Stiil ehk Mis on maailma nimi”, “Kärbeste saar”
LASTE- JA NOORSOOKIRJANDUS
Lehte Hainsalu, “Väike hiiglane”
Henno Käo, “Napakad jutud”
Katrin Reimus, “Haldjatants”
Valeria Ränik, “Väike ilves ja suur Murr”
Jaan Tangsoo, “Hanejaht”
ESSEISTIKA
Tiit Hennoste, “Eurooplaseks saamine”
Jaan Kaplinski, “Isale”
Jan Kaus, “Läbi Minotauruse”
Leonhard Lapin, “Avangard”, “Tühjus”
Arne Merilai, “Pragmapoeetika”
Toomas Raudam, “Teie”
TÕLKED
Riina Jesmin – Iris Murdoch, “Kell”, “Inglite aeg”
Anne Lange – Ian McEwan, “Lepitus”
Ülar Ploom – Umberto Eco, “Baudolino”
Mati Sirkel – Günter Grass, “Kammeljas”
Jaak Rähesoo – James Joyce, “Kunstniku noorpõlve portree”, “Pagulased”
VIA ESTICA
Eric Dickens – Jaan Kross, “Treading Air”
Guntars Godinš – Ilmar Laaban, “Puntu mistikais mugurkauls”
ürii: Vaino Vahing (esimees), Kristiina Ross, Aidi Vallik, Aare Pilv, Doris Kareva
Artikliauhinna nominendid
Toomas Haug, “A.H. Tammsaare ja Koitjärve” (Looming, nr 1), “Rein Kruus, Jüri Loigu ja igavene perifeeria” (Looming, nr 6), “E. Nõu ja N. Liit” (Looming, nr 10), “Viru vanne” (Looming, nr 12)
Tiit Hennoste, “Kirjanduse periodiseerimisest” (Akadeemia, nr 5-6)
Arne Merilai, “Eesti ballaad” (järelsõna antoloogiale “Eesti ballaad”)
Kajar Pruul, “Rein Kruus ja perifeeria” (Akadeemia, nr 3)
Jaan Undusk, “Eksistentsiaalne Kreutzwald” (Eesti Ekspress - Areen, 11. detsember)
ürii: Jan Kaus (esimees), Mall Kaevats, Janika Kronberg, Janek Kraavi, Märt Väljataga
Venekeelse autori kirjandusauhinna nominendid
Svetlan Semenenko – pikaajalise töö eest ilukirjanduse valdkonnas
Marina Tervonen – luulekogu “Ületamine”
Rostislav Titov, Olga Titova, kunstnik Sveta Aleksejeva (autorite kollektiiv) – lasteraamat “Isa ja tütre muinasjutud”
Goar Markosjan-Kasper – novellikogumiku “Unenäod ja teised müstilised lood”
ürii: Nelli Melts (esimees), Sergei Issakov, Alla Kallas, Ljudmilla Gluskovskaja, Sergei Mitjurjov
