Ettevõtmine “Rolleriga Eestis, aasta läbi” sai teoks üsna juhuslikult. Esialgu tundus tõenäoline, et novembri lõpus tuleb motoroller varna panna ja heal juhul saab veebruari lõpus uuesti rattad alla. Õige talv jäi aga tulemata ja eelmise aasta aprillis alanud sõiduhooaeg kestab täie vungiga edasi.

Mida talvel kaherattalise seljas lõbusõitmine õigupoolest tähendab, saab selgeks tuule-külma indeksitabelit vaadates. Kui teha kuumal suvepäeval rolleriga mõni tiir, tõmbab tuul naha mõnusalt jahedaks. Talvel tundub null linnasõidukiirusel kui –8 ºC ja maanteekiirusel –10 ºC . –5 ºC vastavalt –15 ºC  ja –17 ºC. Ning –10 ºC-st saab tuule toel linnas –22 ºC ja maanteel –25 ºC. Külmema ilmaga pole Teller Vespat parklast välja ajanud.

Milleks üldse motorolleriga sõita? Eks ikka sõidurõõmu pärast, mida auto või buss pakkuda ei suuda. “Juba hommikul mõtlen, et täna saab rolleriga sõita – tuleb hea päev,” ütleb Teller.

Kuigi Eestis peetakse motorollerit sageli poisikeste pilliks (kuni 50-kuubikulist käsitleb liikluseeskiri kui abimootoriga jalgratast, millega sõitmiseks pole juhiluba vaja), on Telleri Vespa GTS 250i võimsuselt mootorrataste vääriline. Motomeeste keeles “alamõõdulisega” sõidab ta lihtsalt sellepärast, et Vespa rollerid hakkasid meeldima. (Vespa on Roller suure algustähega ja vähemalt sama tähtis kui Harley Davidson mootorrataste seas.)

Ehkki motomeeste foorumitest käib üsna sageli läbi, kes ja millal on sel “lõpmatul sügisel” kevadet kuulutamas käinud, on Telleri-suguseid tõsiseid sõitjaid Eestis siiski vähe. Ta ise pakub, et ehk kümmekond – iga paari nädala tagant on mõni ikka silma jäänud. Seda, kas tegemist on väikese lustitiiru tegijaga või igapäevase sõitjaga, näeb varustusest. Kui ikka teksaspükste ja tossude vahelt piiluvad valged sokid, on selge, et sadulas on lõbusõitja või jääkaru.

Vajalik sõidutekk

“Kõige hullem on külm,” ütleb Teller. “Esimese asjana ostsin juurde sõiduteki, mis näeb küll naljakas välja, aga hoiab hästi sooja – ilma selleta talvel sõita ei viitsiks.” Peale selle on Telleri varustusse lisandunud pangaröövli näomask (lahtise kiivri alla) ja tuuletõkkega pikk soe aluspesu. Vespa on juurde saanud naelrehvid ja selle nädala alguses jõudsid lõpuks kohale ka “lenksumuhvid”, mis hoiavad käsi sõidu ajal soojas. Peale selle on Teller mõelnud kõrgemale tuuleklaasile.

“Sõiduolude pärast linnas väga muretsema ei pea, asfalt on enamasti puhas ja soolatatud,” räägib Teller. “Ka siis, kui libedaks läheb, saab rolleriga mõistlikult sõites hakkama, pigem tuleb jälgida liialt enesekindlaid autojuhte, kes ei saa pidama.”

Plusskraadidega kaasneb liikluses poripilv, ent selle vastu aitavad pikivahe hoidmine ja sõidutekk. Ülakeha jääb sellest küll välja, ent sõidujope võtab Teller toas niikuinii ära ja nägu pole raske puhtaks pesta.

Seda, et pärast tööd motorolleriga koju ei saaks, pole Telleril veel juhtunud. “Eesti ilm on nii muutlik, et kui hommikul saab rolleriga sõita ja päeval kontorist vaadates tundub lumesadu nii tugev, et koju enam ei saa, siis õhtuks on ikkagi lumi ära sulanud. Kui ilmad on olnud väga kehvad või tervis pole päris korras, siis olen rolleri kohe hommikul koju jätnud ja sõitnud ühissõidukiga või koos mõne töökaaslasega. Endal mul autot polegi, ainult Vespa.”

Väljavõtteid Siim Telleri veebipäevikust

–9 kraadi on sõitmiseks mõnus karge, 4. jaanuar

•• Valge hommik ajas täna üsna varakult üles, aga tükk aega istusin kodus, põrnitsesin ilm.ee Tallinna temperatuurinäitu ja mõtlesin, kas tasub rolleriga tööle minna või mitte. Mureks olid peamiselt näpud ja see, kas roller pärast kontori parklas enam käivitub. Eile õhtul –5 juures mõtles hetke, enne kui käima läks, ja siis pidi ka gaasi keerama, et mootori soojaks tõmbaks.

Ilm.ee reklaamis, et –11 peaks olema, Vespa kraadiklaas näitas kõige rohkem –9.

•• Töösõit on mul nii 10–15 kilomeetrit, väga rohkem praeguse riidekomplektiga sõita ei tahakski. Kihte on seljas päris mitu: windstopper’iga aluspesu, päevasärk ja õhuke pikkade varrukatega särk (nendega olen kontoris), soe kampsun, sõidujope. Jalas samamoodi windstopper’iga pikk aluspesu, teksad ja tuule- ja veekindlad pealispüksid. Kaks paari sokke ja tavalised tossud ning windstopper’iga näomask ja lahtine kiiver mõlemas otsas komplekti lõpetamas.

Lumi ja naelrehvid sõbrustavad kenasti, 23. jaanuar

Täna tundsin vist esimest korda, et naelkummid oli ikka päris hea otsus. Igapäevasel koduparkla ja töö vahet sõidul on algus ja lõpp väikestel tänavatel, mida ei soolatata, seal ilma naelteta väga sõita ei tahaks. Bensiinijaamas oli ka libe. Ristmikel peatudes tegi nalja, et jalg libiseb alt ära, roller veab aga ilusti nii sõitma kui ka pidurdab. Autojuhte väga ei vahi, aga paar “mida see hull mõtleb?” pilku tuli küll. Samas jalgu ma kellelegi ei jää ja ei meenu talvest ka erilisi juhtumeid, kus mind millekski peetud pole.

Jälle ratastel, 6. veebruar

•• Eile õhtul sain jälle ratastele, soojenduseks õhtupimeduses sõit Murastesse. Poolel teel jõudis pärale, et võib-olla polnud kõige mõistlikum mõte. Liikluse tipptund oli küll möödas, aga paar kraadi soe, üliudune ja niiske ilm ei teinud sõitmist lihtsaks. Kiivri visiir oli kogu aeg porine, vastutulevate autode tuled nähtavusele kaasa ei aidanud. Õnneks on maantee Murasteni peale suvist remonti heas korras, ei pea aukude pärast muretsema, samuti on tee joonestus hea. Tabasalust edasi oli õnneks liiklus hõre, seal kadus ka teeäärne valgustus ära ja võtsin kiiruse rahulikumaks, nii 70 km/h peale.

•• Kui väga vaja pole, siis selliste ilmaoludega enam maanteele sõitma ei läheks. Ja linnas kuluks hädasti kinda küljes olev visiiripuhastusriba ära. Selline pooljäik kummi-plastmassisegust riba, millega silme eest visiirilt vesi-pori maha tõmmata.

Loe www. urbaanurr.com