Külmetava kunstniku valu paistis näitleja silmadest

Hendrik Toompere kehastus meisterlikult kunstnik Konrad Mägiks

Hendrik Toompere juunior seisab kasepuu all. Kraan keeratakse lahti ning rohelisest kastmisvoolikust hakkab näitleja jalge ette lahinal vett voolama. Näitleja üllatub!? Lõbusast ehmatusest ülesaamiseks kulub paar minutit naerupahvakuid teksti vahel. Midagi pole teha, naeru ei saa lihtsalt pidama. Kõik naeravad südamest. Siis astub Toompere rutates lavale ja kukub. Ta väänleb maas nagu valudes tiisikushaige. Kõik on jahmunud.

Mis aga tegelikult juhtus? Pisarateni lõbusast stseenist loodi hetkega jahmatamapanev olukord. Kas kasepuu otsast voolav vesi tuli näitlejale üllatusena? Kas naeruprahvakud teksti vahel olid tahtlikud, et haigushoog mõjuks vaatajatele jubepöördelise momendina? Või tuli vihmasadu puu otsast liiga vara ning näitleja tõepoolest üllatus? Ei tea. Aga jube oli vaadata naerdes traagilist

stseeni. Kukkumine oli valus.

Mis on selle stseeni tõde? Vihm voolikust, naerupahvakud või tiisikus? Tõde on teater, mis näitab haiguse jubedust ning skisofreeniat ja tiisikust põdeva kunstniku silmi. Neid on valus vaadata. Aga ikkagi me vaatame tema silmadesse. Ja ostame ta maale rohkem kui miljoni krooni eest. On ka viimane aeg, sest Konrad Mägi suri juba 1925. aastal.

Kunstniku loomingu kõrgperioodi andsid väga tabavalt edasi lava kõrval kirikukelladena kõlanud kaks hiiglasuurt roostes Kaarel Kurisma kütusemahutit. Mägi Itaalia periood oli viljakaim ning Firenze Medicite kabelikellad jäid viimaseks, mis kunstniku peas kõlasid.

Laval taustaks seisnud Konrad Mägi maal “Saadjärv, Äksi kirik” on rahulik ja liikumatu. Ent etenduse vaheajal istus mere peal üksik kalamees, kes võttis võrke välja. Vaheaeg jätkas etenduse mängulisust ja muinasjutt läks edasi.