Külmkapp kultuurivaramuks


Külmkapp kultuurivaramuks
----

Ungarlane Dénes Farkas avas fotonäituse külmikute sisemisest ilust Kõigi maade inimesi ühendab intiimsuhe kile- ja plastpakenditega
Täna avatakse Hobusepea galeriis fotograaf Dénes Farkasi isikunäitus “15 port-reed”. Farkas on mullu Eesti Kunstiakadeemia fotograafia magistriõppe lõpetanud kolmekümnene ungari noormees, kellel on varrukast võtta elukogemusi nii Eestist kui Ungarist.

Viisteist portreed on üles võetud mõlema sugurahva seast ja nagu pressiteade rahustavalt kinnitab – tulemuseks pole teps mitte mingi “kalakombinaadi autahvel”, vaid hoopis midagi sisulisemat. Kaadrisse on sätitud uudistavad sissevaated viieteistkümnesse külmkappi. Inimesi pole, küll aga nende söök. Õigemini selle väline vorm, märgistus, logod, kaubamärgid, säilivusajad jms.

Poekaup lähendab hõime

Kõik need totsikud-potsikud, paberipussakad, konservid ja piimapakid, moosid ja veinid, poolikud viinerid ja näksitud juustuklotsid külmkambri sinakas valguses tulevad kindlasti paljudele tuttavad ette ning võib isegi küsida “mis selles siis nii väga kunstipärast on?”. Ega vist polegi. Ungarlased, eestlased, mehed, naised, vanad ja noored on tänapäeval kõik tehtud ühesugustest toiduainetest, mida hoitakse tüütuseni sarnastes pakendites väsimuseni üheülbalistes külmkappides: ikka natuke moosi, vorstijupp, salatikimp ja jogurt, vahel ka lonks veini. Nende kõrval rohkete säilitusainetega leivavõie, et libedamalt alla läheks. See ühenäolisus võiks meid natuke murelikuks teha – hõimuharude omavaheline kultuuriline lähenemine on tänases päevas saanud teoks üleüldise standardiseerumisena. Üksteisemõistmiseks polegi tänapäeval ühist etnilist juurt vaja, piisab, kui käia järjekindlalt poes ja tööl ning aastatuhandeid tagasi lahku löönud hõimuvelled saavad jälle üheks nagu kaks tilka vett.

Usun, et Dénes Farkasi laiem sõnum on, et tänapäeva tarbimisühiskond on nullinud meie sotsiaalses käitumises igasuguse etnograafilise koe ning loonud samastumiseks hoopis hulga urbanistlikke, korporatiivseid ja tarbijalikke platvorme. Keegi käib näiteks järjekindlat Prismas ja põhimõtteliselt mitte Citymarketis. Üks sõidab alati trolli, teine aga Volgaga. Keegi ostab raudselt ainult Tere piima ja teine maksab ainult kaardiga. Keegi on Fazeri surmavaenlane, mõni aga Serla tualettpaberi fänn.

Identiteet brändist

Mõni eelistab veel eestimaist. Me võime ju korra aastas folgi-päevadel oma triibulisi undrukuid ja hatuseid hamesid tuulutada, kuid halastamatut kunstnikku sellega ei eksita — tema näeb ka selles karnevalis hoopis peenutseva Nokia-rahva populistlikku flirti labase Motorola-hõimuga kusagil Radiolinja loo-duskaitsealal. Võlts maskiball, mida lõunakaarest seirab altkulmu ikestatud Snaige-rahvas, muiste ka lätlasteks kutsutu.

Tühised formaalsed vahed brändide ning logode virvarris peidavad ühtsustavat tarbimismustrit. Visuaalne küllus varjab valiku puudumist. Kõik lõpeb kilepakendite ja plastpudelite külakuhjas kusagil külmiku alumisel riiulil, mis avaneb vaataja poole sinkjas hämaruses nagu rüüstatud haud. Farkas ei ole lõbus kunstnik, aga kindlasti intelligentne ja üldistusvõimeline vaatleja. Ta on meie kaasaja etnograaf.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare