Olev Remsu
Meie päevadel peab kära tegema, muidu su üritus luhtub. õieti algavadki ettevalmistused meedikakampaaniast. Enne ja pärast ametlikku algust söödetakse trüki- ja elektroonilisse ajakirjandusse üsna peenelt informatsiooni, mille avaldamine kujuneb tasuta reklaamiks.
Mõnel juhul läheb niisugune tasuta reklaam üsna kalliks maksma, aga see pole praegu oluline. Vaba ajakirjandus on vangistanud meid kõiki, me kõik oleme meediavangid, sõltumata sellest, kummal pool pressi me asume. ühtesid hoiab ahelais nende uudishimu, teisi edevus.
Vilunud meediastrateegi täistabamus
Kümmekond päeva tagasi avas kaugel Kadriorus, Deco galeriis, oma mustvalge aktifotonäituse "Armastan" Ly Lestberg. Modelliks on kõigile tuntud Linnar Priimägi koos oma poisiga. üritust filmiti mitme kaameraga, välklambid plõksusid, diktofonid lindistasid. Puudus vaid president, kellel oleks olnud lähedalt tulla.
Järgneva nädala jooksul meedia millestki muust ei rääkinudki - ainult Linnarist ja Lyst, ainult Lyst ja Linnarist. Küllap saab bibliograafidelt täpsemaid andmeid, ent minu statistika järgi oli 12 vastukaja. Kõik imetlevad, kõik fotodega, pealegi alastifotodega.
Pean Priimäge heaks esteetikaanalüüsijaks ja heaks luuletajaks. Tema seltskonnaski on mõnus istuda, tema eruditsioon lööb pahviks. Ent raske on pidada teda väga heaks modelliks. Ometi ei ole ta iialgi nõnda palju tähelepanu ja kiitust pälvinud kui ühekordse nartsisosliku ekshibitsionismiaktiga.
Kahju, et puuduvad hukkamõistud - näiteks kristlikus ajakirjanduses -, need oleksid õli tulle valanud, näituse populaarsust veelgi tõstnud.
Vaikimise vandenõu
Esmaspäeval toimus Kinomajas Kinoliidu üldkogu. Kokku oli tulnud saalitäis rahvast, käis asjalik, kohati emotsionaalne, ent kõrgel intellektuaalsel tasemel arutelu. Filmirahval avaliku esinemise oskust jätkub, seda nii näitlejail kui rezhissööridel, ent ka stsenaristid, produtsendid, ametnikud ja toimetajad pole suu peale kukkunud.
Vaeti Eesti Filmikunsti Sihtasutuse loomist, põhiettekandjaks oli senine kinoliidu esimees Peeter Urbla. Tõeliseks ja heaks uudiseks oli see, et sihtasutuse nõukogu esimeheks on ministri käskkirjaga määratud Priit Pärn, uut ekspertnõukogu hakkab juhtima Jaan Ruus.
Oli kriitikat, aga leiti ka asju, mida võis kiita. Sõna võtsid Kerdi Kuusik, Hannes Lintrop, Rein Karemäe, Jüri Sillart, Arvo Iho, Enn Rekkor, Rein Maran jt. Uueks kinoliidu esimeheks valiti Hannes Lintrop, uus juhatus hakkab tööle koosseisus Rein Karemäe, Jüri Sillart, Peeter Urbla, Rein Maran, Lauri Kärk, Enn Säde ja Peeter Simm. Meeleolu kogu aeg vaba ja mõnus, nagu vanade sõprade kokkusaamisel.
Mis te arvate, kui palju oli ajakirjanduses vastukajasid? Kolmapäevase seisuga null. Meie ajakirjandus suhtus asjasse täiesti antileninlikult: kõige vähemtähtsam on meile filmikunst.
Aga filmimehed ise, miks nemad, kes on harjunud olema meedialemmikud, kära ei tahtnud teha? Miks nemad reportereid ei peibutanud? Kas ei osatud? Või ei tahetud? Kui ei tahetud, olnuks professionaalse meedia kohus just kohale tulla ning hakata uurima: mida nad seal salamisi kavatsevad? Aga ei, meie reporterid ilmuvad ainult sinna, kuhu neid meelitatakse. Tähendab - ka nemad on meediavangid, üheaegselt tolle isäraliku vangla ametnikud ja vangid.
