Kultuur vajab nii hoidmist kui ka arendamist

Kas eile Paides väljakuulutatud kultuurkapitali aastapreemiad on nüüd need kõige-kõige tähtsamad, on maitseasi.

Juba veebruaris annab valitsus omakorda välja riigi kultuuripreemiad nii eelmise aasta saavutuste kui ka elutöö eest. Ees ootavad ka kõik valdkondlikud autasustamised: märtsis antakse kulka kirjanduspreemiad ja teatriauhinnad, mais tippkunstnikele mõeldud Kristjan Raua preemia, oktoobris on järg juba aasta muusika- ja detsembris arhitektuuripreemiate käes. Arvestades, kui heitlik võib olla loomeinimeste, eriti vabakutseliste sissetulek, pole seda kindlasti liiga palju.

Mis tänavust preemiasaajate loetelu vaadates silma torkab? N-ö poliitilises mõttes tundub kõige kõnekam fakt, et üks kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali preemiaid läks viimase kahe aasta jooksul Tartu kunstimuuseumi juhtinud Rael Artelile. Iseseisva Eesti ajaloos polegi vist olnud ühtegi muuseumijuhti, kelle otsused oleksid kunstiavalikkuses tekitanud sellist debatti ja niivõrd vastanduvaid arvamusi. Kuna põhisüüdistus on olnud liigne moodsale kunstile keskendumine, on kõnekas, et žürii tunnustab just Arteli jõulist arendustööd ja julgeid valikuid. Kõnekas on seegi, et sihtkapitali elutööpreemia sai kunstiteadlane Eha Komissarov kui kirglik moodsa kunsti eest võitleja. Kuna kunstivaldkonna põhipreemia said kaasaegse kunsti muuseumi juhid Anders Härm ja Neeme Külm, on muster päris selge.