KULTUURIBIIT | Näitekirjanik Karl Koppelmaa playlist
Võidunäidend "Roheline nagu laulaks" on kaasahaarav nägemus tulevikust, utoopiline kirjeldus sündmustest, mis viisid välja Kolmanda maailmasõjani aastal 2031. Võiduga kaasneb auhinnaraha ja näidendi esmalavastus Regensburgi Teatris.
1992. aastal sündinud Karl Koppelmaa lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia, kuid on end täiendanud ka Inglismaal Rose Brufordi kolledžis, Saksamaal ("Uued näidendid Euroopast") ja Taanis (Odini Teater). Õpingute ajal alustas ta tegutsemist dramaturgina mitmetes Eesti teatrites ja alates 2016. aastast töötab ta ka lavastajana.
Karl Koppelmaa kirjeldab oma kultuuribiite:
1. Pink Floyd „Echoes“
Pink Floyd albumid „Dark Side of the Moon“ (1973), „Wish You Were Here“ (1975), „Animals“ (1977) ja „The Wall“ (1979) on üpris kindlasti plaadid, mida olen enim kuulanud ja kuna neid tulekski kuulata täies mahus, ei hakka nende plaatide puhul ühtegi komponenti tervikust välja tooma. Ent PF-i igas mõttes opus magnus, „Echoes“ (albumilt „Meddle“ (1971)) väärib esiletoomist, kuna just see heliteos oli esimene tõeliselt õnnestunud PF-i niivõrd mastaapne kompositsioon, mis oli teeviidaks ülalmainitud geniaalsete kontseptuaalalbumite juurde.
2. Frank Sinatra „My Way“
Minu pere kõik naised tahavad, et neid selle lauluga maetaks. Seda juttu olen lapsepõlvest saati kuulnud. Varem arvasin, et see on veidi imelik valik, aga nüüd… poleks endal ka selle vastu midagi. “My Way” ja “The Great Gig in the Sky”.
3. Veljo Tormis “Raua needmine”
Üks küsimus on, kas The Beatles või The Rolling Stones, teine küsimus on kas Arvo Pärt või Veljo Tormis. Veljo Tormisega hakkavad minus soome-ugri rakud vibreerima, tekib selline pärimussild tänase päeva ja kauge mineviku vahel, geneetiline mälu toob esile aistingud uuralitagusest elust tuhandeid-tuhandeid aastaid tagasi. Arvo Pärt jällegi viib tagasi maailma ja inimese loomiseni, aga küllap on minusugusele mitmendat põlve pealinnavurlele loodus(-rahvas) eksootilisem kui Jumal ja Universum.Tormis jääb natuke peale, teise küismuse vastus on: mõlemad.
4. Arvo Pärt “Fratres”
Arvo Pärdiga on mul elus kaks toredat kokkupuudet. Hilisem neist, kui olin keskkooli ajal Von Krahli teatril abiks piletite kontrollimisel Noblessneri valukojas lavastusel “In Principio”. Liikusin saalist sissepääsu poole ja nägin Arvo Pärti ukse taga piilumas esietendusele tulnud inimesi. Minu saabumisega sai ta aru, et kohe hakatakse publikut saali laskma ning liikus minule vastu mööda kitsast käiku seina ja tribüünide vahel. Ja siis oli see alati nii kohutavalt kohmetu ja naljakas moment, kus teineteist mööda lastes astusime kaks-kolm korda teineteisele ette. Naeratasime. Teine lugu on samuti keskkooli ajast. Olime klassikaaslastega sööklas ning mina laulsin klassiõele midagi sellist: “Sa oled täitsa kena tüdruk, aga miks sa nii palju sööd?” Siis astus nurga tagant välja Arvo Pärt. Naeratasime. See oli selge, et ta oli kuulnud minu laulu.
5. The Mamas and the Papas “Make Your Own Kind of Music”
Vastuseks küsimusele, kas The Beatles või The Rolling Stones. TMATP puhul mõjuvad minule nende võimsad, mitmehäälsed refräänid. Tooksin välja ka nende laulu “Twelve Thirty”.
6. Peoleo “Loteriipilet”
Asjaolu, et viimane kord, kui anti täiemahuliselt välja helikandjal ansambel Peoleo muusikat, oli 1997 ning tõik, et see oli ainult kassetti kujul, on vägagi kahetsusväärne. 1965-1973 loodud meie oma biitmuusika peaks olema küll suurema au sees. Seega ei jää midagi muud üle, kui kulunud kassettilt lood ümber digilindistada ja ise Youtube’i üles laadida. Kahju, kui hea muusika (ja head sõnad) kaduma lähevad. Üks teine selline ansambel on ka Väntorel, minul on nende lood kaotsi läinud, ehk kellelgi lugejaist leidub?
7. David Bowie “Blackstar”
Mu ema bowiearmastus on tema tutvusringkonnas kõigil teada. Kui Bowie suri, helistati emale ja avaldati kaastunnet. Üldiselt meeldivad mulle sellised artistid, kel on ainulaadne kõla ja Bowie’t oli ja on üks ja ainus.
8. Black Sabbath “Planet Caravan”
Sümpaatia hevimuusika vastu sai ikkagi alguse Black Sabbathiga, “Planet Caravan” küll metalžanrisse ei kuulu, ent Sabbath oli vist esimene selline rajum asi, millega tutuvstas mind sõber, kes oli Venemaalt viie rubla eest ostnud piraatkoopia. Ja see sõprus on kestnud 22 aastat. Seega, kes tugevaid sõprussidemeid tahavad— kuulake Black Sabbathit.
9. Leonard Cohen “Everybody Knows”
Võib-olla, kui Cohen oleks ameeriklane ja Dylan Kanadast, oleks Cohenil Nobeli auhind. Võib-olla.
10. Frank Zappa “Peaches En Regalia”
Geenius.
11. Orelipoiss “Kõik situtud”
Igiaktuaalne sõnum, ideaalne telefonihelin.
