Anett Kulbin põhjendab oma lauluvalikuid nii:

Seinabo Sey "Still": Seinabo Sey on Rootsi artist, kes oli minu jaoks kuni 2015. aastani täiesti tundmatu. Kuulsin teda esimest korda Pariisis Rock en Seine muusikafestivalil ja tema live oli võluv. Järgmisest päevast oli ta mõneks kuuks minu repeat artist.

Beach Boys "God only knows": Beach Boys’i ei kuula ma igapäevaselt, aga kunagi kuulasin kõik albumid läbi ja lugu “God Only Knows” jäi mind kummitama. Mitte loo meloodia, küll aga sõnum. Mul tekkis 2012. aastal võimalus minna Londonis Brian Wilsoni kontserti kuulama, mis oli pühendatud Beach Boys’ile ja pean ütlema, et kui “God Only Knows” mängima hakkas, siis tahtis süda lööke vahele jätta ja pisar kiskus silma – minu arvates kõige ilusam armastuslaul läbi aegade!

Izzy Bizu "White Tiger": Täielik hea tuju lugu. Izzy Bizu album “A Moment Of Madness” on üleüldse väga mõnus uplifting vaibiga, aga lugu “White Tiger” on siiani see, mis paneb tantsima ja toob eriti hea ja sooja tunde sisse. Nii kummaline kui see ka poleks – kuna viimastel jõuludel oli see maakodus kõige mängitum vinüül, siis natuke tekitab jõulutunnet ka.

Tigger Da Author "Gone": Selle artistini jõudsin saatuse tahtel. Istusime ühel õhtul sõpradega Berliinis baaris ja taustal mängis lugu, mis korraks kõigi tähelepanu köitis. Üks meist pidi minema ja küsima, kes see on? Baaridaam kirjutas salvrätikule artisti ja loo nime. Siiani ülimõnus kuulamine!

Laura Mvula "She": Laura Mvula seostub minu jaoks kõige enam Londonis elatud aastaga. Seda artisti tutvustas mulle Liisi Koikson ühel suvisel jalutuskäigul Londonis Hyde Parkis ja panin tol hetkel nime kõrva taha, aga tema esimese albumiga tutvusin alles mõned nädalad hiljem. Austan väga lauljaid, kes on ise ka laulukirjutajad ja Laura Mvula on sellest hea näide. Tema hääl, vokaalne võimekus ja helikeel on hästi äratuntavad. Nii tema esimene album "Sing To The Moon" kui "The Dreaming Room" on minu igapäevases playlistis esindatud.

Florence And The Machine "Hurricane Drunk": Florence Welch on mulle eelkõige väga omapärase lauljana silma ja kõrva hakanud. Bändi esimene album "Lungs" on kedranud nii üht- kui teistpidi mu playlistides ja olen ära vaadanud ka selle perioodi kõikvõimalikud laivid. Temas on mingi teatav kergus, aga samas on looming ja lüürika üsna sünged. See moodustab omamoodi võluva koosluse.

Sampha "(No One Knows Me) Like the Piano": Minu onupoeg saatis just selle loo umbes aasta tagasi mulle küsimusega: “Teadsid seda?” Ei teadnud, aga kohe sain teadma ja viimase aasta üks lemmikartiste on ta nüüd kindlasti!

Anett Kulbini uut lugu saab kuulata siit.