Kultuurileht elab edasi
Viimased aastad on hoidnud kultuurirahvast pidevalt elevil: kas 1980. aastatel peaaegu sajatuhandelise tiraazhini jõudnud Sirp ja Vasar ning tema järglased Reede, Sirbi või Kultuurilehe nime all jäävad püsima või mitte.
Kirjastus Perioodika kavatses mõni aasta tagasi Kultuurilehe vähempakkumisega sokutada mõne päevalehe vahele. Eesti Päevaleht isegi võitis selle õiguse, kuid Kultuurkapital otsustas ikkagi Kultuurilehte ülal pidada. Nurinat on olnud nii peatoimetaja kui lehe kujunduse üle. Viimase peatoimetaja Tiina Tammeri tellitud Aapo Puki kujundus kutsus esile Eesti Graafikute ühingu protesti. Ega praegunegi kujundus suurt parem ole.
Eile sai Kultuurileht uue peatoimetaja. Kogu protseduur läks valulikult: aasta lõpul oli peaaegu kindel kandidaat Kultuurimaa peatoimetaja Olev Remsu. Kuna ta aga sõitis Venetsueelasse filmi tegema, jättis kultuuriministeeriumi komisjon otsuse tegemata. Vahepeal korraldati täiendav konkurss, mis tekitas kogunisti kuus Kultuurilehe peatoimetaja kandidaati.
Viimasel hetkel taandas oma kandidatuuri senine peatoimetaja Tiina Tammer, põhjenduseks oli ministeeriumi komisjoni ebakompetentsus. Tundub küll kummalisena, et kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali häälekandja, mille tegevtoimetaja on ministeeriumi pressisekretär, süüdistab tööandjat ebakompetentsuses.
Uuel Kultuurilehe peatoimetajal Mihkel Mutil seisab ees vastutusrikas töö. Pidev rahulolematus Kultuurilehe suhtes nõuab radikaalseid samme. Mis suunas neid astuda, on raske ette öelda. Palju sõltub Kultuurkapitali valmisolekust lehte toetada, sama palju kirjastuse Perioodika hoiakutest.
Unustada ei maksa ka loomeliite, kes on juba vanal ajal olnud Sirbi ja Vasara seljataga. Seda enam, et minister Jaak Allikul on silme ees nõukogudeaegne kultuuri juhtimise mudel - mäletatavasti oli siis riigiministeeriumi ja loominguliste liitude roll juhtiv.
Tänu Kultuurkapitali rahale ja riigi rahakoti paisumisele on Allikul alust optimismiks: kultuur ja Kultuurileht võivad loota riigi abile. Samas ei tohi unustada muid kultuuri rahastamise allikaid. Mida rohkem neid on, seda parem kultuurile, sest mitmekesisus kultuuris sõltub paljuski ka rahastajate erinevustest.
