Kultuurilugu läbi Krossi silmade

 (1)
Kultuurilugu läbi Krossi silmade
Pille-Riin Pregel

Kirjamees Juhani Salokannel jutustab eesti kultuurilugu Jaan Krossi vaatepunktist.

Juhani Salokandle paksust Jaan Krossi raamatust kriitiliselt kirjutada on raske. Tegu on justkui olukorraga, kus sul on hoovi peal lõhutud puud vihma käes kaua vedelemas. Naabrimees ei pea näotut pilti vaadates vastu ja laob puud riita. Ja sina siis veel kobised, et otstes on halud jäetud seotisse ladumata ja muist halge on valepidi.

Ja ega Salokandle raamatut olegi põhjust hurjutada, paremat Jaan Krossi elulooraamatut olemas ei ole ega ole ka paistmas tulevat.

Kümne aasta töö „Jaan Kross” ongi väga tugev ja seda just kultuuri­analüüsis. Raamat, mis seab endale eesmärgiks käia üle Jaan Krossi looming, loob tänuväärse tausta, adekvaatse loo sellest, mis juhtus tegelikult moodustises nimega Eesti Nõu­kogude Sotsialistlik Vabariik. Aastatel, mil Jaan Krossist sai kirjanik, kes saavutas suure täht­suse oma kodumaal ja ka väljaspool selle piire.

Raamatu keskmine ja kõige kopsakam osa tegeleb Krossi loomingu analüüsiga, läbides sügavuti eri loomeperioodid ja teosed. Pajatades huvitavalt tekkeloost, tuues tänuväärselt esile autori vaateid oma loomingule. Kuid teoste analüüsi kõrval on palju muudki. Raamat kirjeldab eesti kultuurilugu ja mõned peatükid ainult seda teevadki.

Juhani Salokandle kui kõrvalseisja vahe pilk on võimaldanud rahulikult ja täpselt läbi seedida ja lahti kirjutada kultuurilised olud eri aastakümnetel. Kirjas on lihtsad mängureeglid, mille järgi elati ja loodi ENSV-s, ja lisaks sellele on välja toodud seegi, kuidas need mängureeglid muutusid, kui näiteks Hruštšovi võim transformeerus Brežnevi omaks. Rikkas kultuuriloos on palju näiteid, kuid kus on palju fakte, seal kipuvad sisse näpukad. Lennart Meri pole olnud Tallinnfilmi stsenaariumi osakonna juhataja, nagu on kirjas leheküljel 193.

Millel väited põhinevad?

Teose vaieldamatu väär­tus on selles, et ana­lüüsis kerkib adek­vaatsel moel esile mitte ainult eesti kirjandusväli, vaid ka laiem kultuuripilt. Ja siin ilmutab Juhani Salokannel literaadile omast enesekindlust. Näiteks väites Nõukogude aja kultuuriolude iseloomustamiseks, et „Ilukirjandus oli vaba mõtte ainus, kuigi rangelt valvatud foorum, kogu kodanikuvabaduse mõõt.” (lk 99) Asi on selles, et väite tõesus ei muutuks, kui vahetada sõna „ilukirjandus” välja sõnaga „laulupidu” või „teater”. Või siis lehekülg 80, kus Salokannel väidab, et formalistide jaht, mille ohvriks langes Šostakovitš, läks Eestist mööda. Millel see väide põhineb? Igaühte, kes on noodi kirja pannud, saab süüdistada formalismis, ja et seda juhtunud pole, tuleks läbi vaadata heliloojate liidu nelja­küm­nendate aastate paberid. Ja veenduda, et Eugen Kapp või Harri Kõrvits kolleege formalismiga ei hurjutanud.

Siin peitubki raamatu suurim küsitavus. Mille põhjal see huvitav ja üldiselt paikapidav jutt on kirjutatud? Raamat vaeb näiteks põhjalikult ja tähendusrikkalt kirjanike liidu tegemisi, kommuniste ja mittekommuniste kirjanike hulgas. Samas pole ühtegi viidet kirjanike liidu ja selle parteirakukese paberitele, mis korrastatult on meie arhiivides olemas ja kättesaadavad. Pole isegi ühtegi näidet, mida teose peategelane Jaan Kross rääkis mõnel kirjanike liidu juhatuse või mõ­nel muul koosolekul.

Kahele ja poolele leheküljele mahtuvas kirjanduse nimekirjas raamatu lõpus on tähtsaimate allikatena kirjas autori intervjuud Krossiga ja neid on tõesti palju. Lisaks veel üksikud intervjuud Ain Kaalepi, Andres Langemetsa ja veel mõne teise kirjandusinimesega. Kas sellest võib siis järeldada, et Juhani Salokannel lõi oma raamatus eesti kultuuriloo nähtuna läbi Jaan Krossi silmade, nagu suur kirjanik seda enda jaoks ette kujutas? Raamatu allikakriitiline vaatlus lubab arvata, et just nii see on. Teises kultuuris üles kasvanud Salokannel lisab pildile omakorda mingi kõrvalseisjale omase selguse ja nii sün­nibki kokku üks huvitav käsitlus Jaan Krossi maailmast nimega Eesti. Huvitav lugemine igal juhul.

Loe veel

Kui tuhnida kirjanike liidu ja kirjastuste dokumentides, siis tähelepanelikul vaatlemisel ker­kiks seal esile ajastu dramaatika. Dokumentidest saab lugeda mahategemistest ja upitamistest. Millest Jaan Kross sai osa vähemalt pealtvaatajana. Juhani Salokandle käsitluses on Jaan Kross kultuuriprotsessis mitte osaleja või isegi pealtvaataja (mis on mõnel juhul samuti raske koorem), vaid tähtis kõrvalseisja. Väga suurt inimest ongi äkki võimalik tõsta reaalsuse kohale pilvedesse. Vähemalt osaliselt on Salokandlel see õnnestunud.

Juhani Salokannel

„Jaan Kross”

Eesti Keele Sihtasutus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare