Kui palju annab selline rahvusliku filmi juubeli tähistamine alale tõuget uueks arenguks ja lootust uutele summadele?

Raha ei ole vähe. Eestis toodetakse hoolimata ühiskonna väiksusest päris palju filme. Dokumentalistikas on huvitavaid nähtusi, meil on hea animatsioon. Mängufilmiteoseid napib. Muidugi on tänane päev, mil tehti esimene Eesti film, tähtis. Äkki tuleb meie filmi uus start.

Filmi tõusu seostatakse rahaga. Osa arvamuste järgi tuleks kohe raha juurde anda, siis tuleks ka uus tõus. Teine arvamus on, et tuleks seada sihte, üht-teist saavutada ja selle pealt raha juurde küsida. Kumb stsenaarium on tõenäolisem?

Peamine probleem ei ole raha. Kui kallata kohe filmi suurel hulgal raha juurde, võib sellest tulla lõkke kustutamine bensiiniga.

Äsja Tartu ülikooli aulas toimunud pidulikul kõnekoosolekul kõlas Ilmar Raagi suust mõte, et teater on meil Eestis üliheldelt rahastatud ja film see vaeslaps. Selliseid mõtteavaldusi on varemgi kostnud. Kuidas niisugused mõtted poliitikutele mõjuvad?

Selline jutt on kurjast. See on nüri, selliste avalduste taga pole midagi muud kui kadetsemine. Teater on Eesti ühiskonnas olnud alati tugev. Võib ka öelda, et teatriinimesed on oma asju paremini ajanud.

Jaak Allikut, kes on selles küsimuses sarnasel seisukohal, kutsuti filmiringkondades tema kultuuriministriks oleku ajal teatriministriks.

Sildistada on imelihtne. Mina ei esinda tegelikult ühtegi kultuurivaldkonda ja püüan vaadelda kogu kultuuri üldistades. On olemas kadedus ja püüdlus alasid üksteisele vastandada, kuid minu meelest ühegi kultuuriala eelisrahastamist pole.

Teatrid teenivad 40–50% omatulu, selle nimel tehakse kõva tööd. Eestis tuleb aastas välja viis-kuus mängufilmi. Vaadates seda, kuidas mitu filmi kuhjatakse jõulude aega kokku, kuidas produtsendid ei suuda linastamisi kokku leppida, jääb mulje, et vaatajate hulk kedagi ei huvita. Kui sellisel taustal ütleb keegi, et raha tuleb teatrilt ära võtta ja filmile anda, siis see ei liiguta grammi eest.

Meie filmil võiks olla see väärtus, millest rääkis Arvo Kruusement oma „Kevade” eest Johannes Pääsukese kuju vastu võttes – film võiks kõnetada rahvast. Minu jaoks on olnud selliseks teoseks Veiko Õunpuu „Sügisball”, aga selle valmimisest on viis aastat möödas.

Kas saab kuidagi määratleda filmi hädade põhjuseid?

Filmiala vaevavad institutsioonilised probleemid, fluidum on kehvapoolne.

Kino on seksikas ala, selle ümber tiirleb palju inimesi, kaugelt rohkem, kui on olemas seda kreatiivset seltskonda, tänu kellele valmivad teosed. Ma arvan selle kreatiivse seltskonna hulka ka produtsendid, kellest sõltub palju. Aga palju on ka neid, kellel ei ole tegelikku kokkupuudet loominguga. Ja kui see filmi ümber tiirlejate mass hakkab suureks kasvama, siis hakkab see liialt määrama meie filmi sisu.

Filmitootmine on kindlasti liiga killustunud, stuudioid on liiga palju. Sama häda on meil ka kirjastamises.

Mida siis tulevik toob?

Kultuuriministeerium tegeleb praegu intensiivselt filmiga. Üritame kokku leppida filmi arengukava. See ei lähe lihtsalt, on loosunglikku lähenemist. Üritame veel!

Filmiinimesed peaksid rohkem omavahel kokku saama, nii nagu siin praegu. Peaksid koos sööma, jooma, suhtlema, tegema koostööd. See on märksa tulemusrikkam kui käia üksteise peale poliitikutele ja ametnikele kaebamas, mida on ka juhtunud.


SAJANDI FILMIAUHINNAD

Naistäht

Elle Kull

Meestäht

Lembit Ulfsak

Filmipaar

Arno ja Teele

Filmimuusika

Uno ja Tõnu Naissoo, „Viimne reliikvia”

Filmikild

„Meie reliikvia on vabadus”, „Viimne reliikvia”

Animatäht

koeratüdruk Lotte

Tõsieluhetk:

Johannes Pääsukese „Retk läbi Setumaa”

Filmimotiiv

tähendusrikkad silmad

Rahva lemmikfilm

„Kevade”


REPORTAAŽ

Eesti film 100 – Arvo Kukumägi lipuga kõige ees

Esmaspäeval oma kunsti saja aasta juubelit Tartusse tähistama kogunenud filmirahva käilakujuks sai Arvo Kukumägi, kes juhtis rongkäiku läbi linna, hele juubelilipp käes.

Linalakk pikajuukseline näitleja, kes on kinolinal rahva ette ilmunud „Karikakramängu” Marguse, „Surnuaiavahi tütre” hauakaevaja Jossi ja umbes kolmekümne sinna vahele jääva rolliga, kandis imposantsel viisil maitsekalt kujundatud plagu, mis oli tehtud rahvusliku filmikunsti tähtpäevaks. Oli väga väärikas rongkäik, eriti rongijaamast kuni ERM-ini.

Tartu ülikoolini läks rongkäik juba hõredamalt. Vaevalt sellepärast, et kuidagi oleks pahaks pandud seda ala, mida rongkäik esindas. Eesti film on oma saja-aastase loo juures uhke asi, vähestel miljonilistel rahvastel on midagi samaväärset kõrvale panna. Aga äkki oli puudus ühtekuuluvustundest?

Mõnisada meetrit eemal kohast, kus sada aastat tagasi asunud kinos Illusioon linastus Pääsukese Utotškini-film, jagati nüüd sajandi auhindu. Filmirahvas naeris südamest, kuidas Ott Sepp ja Märt Avandi uut Eesti filmilugu lõid. Ka Arvo Kruusement naeris laginal, kui talle näidati senitundmata filmikaadreid „Kevade” võtteplatsilt. Filmirahvas sai tseremoonias üheks.

Dorpati konverentsikeskuses selgus väike äpardus. „Kus lipp on?” küsis ERM-i direktor Krista Aru Kukumäelt. Tuli välja, et lipp pidi kantama peopaika, kuid jäi ülikooli. „Jaak Lõhmus ei ütelnud, et ma pean siia tooma,” seletas näitleja. Stsenaarium vedas jälle alt.

Filmiauhinnad on sümbolid ja sümbolitel on tähendus. Riina Hein, kes sai sajandi filmipaari auhinna, rääkis kuni Tallinna jõudmiseni filmirongis, kuidas ta on tänu Arvo Kruusemendile see, kes ta on. Ta on kogu eesti rahva jaoks Raja Teele, müütilise Paunvere noorik. Film on võimas asi.