Pärast kolme festivalipäeva oli linn aga endiselt alles. Asjad olid võib-olla pareminigi kui enne: ka pensionärid olid rõõmsad, et olid saanud aianurga tuhande euro eest Rootsi telgiseltskonnale üürida ja lapsed leidsid veel tükk aega hiljem rannaliivast euromünte. Kiiresti toibunud Pärnu asus kultuuriministeeriumilt house’i-pealinna tiitlit taotlema.