Kümne käsu mäele
Piibli järgi on Moosese ehk Siinai mägi üks ülireligioosne paik. Esiteks on see just sama mägi, kus Mooses sai Jumalalt kümme käsku ja kus Jumala korraldusel tuli kõndida paljajalu, sest “see on püha pind”. Siin olla Jumala häält kuulnud prohvet Elija, kelle järgi on nimetatud mäel asuv bassein.
Pühakirjast tuttav on ka mäe jalamil oleva Katariina kloostri asukoht – nimelt kasvab selle müüride vahel siiani lopsakas põõsas, mis olla just nimelt see kuulus põlev põõsas, millest on Piiblis juttu. Oluline on ka paika ümbritsev suur kõrb, sest siit korjas iisraeli rahvas endale nälja ajal hommikuti taevamannat.
Säärane muljetavaldav ajalugu teeb paigast nägemist väärt koha, olgugi et eestlastele ei kipu religioon just eriti oluline olema.
Käegakatsutavalt kauniks teeb külaskäigu aga südaöine retk mäetippu, mille tasuks on imelised päikesetõusuvaated. Vaeva peab selle nimel nägema muidugi päris kõvasti – mäkkeronimine võtab aega umbes kolm tundi, allatulek läheb pisut kiiremini, kuid pakub samuti maalilisi vaateid.
Vaimustav päikesetõus
Valida on kahe tee vahel: üks suundub Moosese jalajälgi mööda astmetena üles; teine on laiem ja laugem rada, mida mööda lõiguti saab ka kaameli seljas liikuda. Kes kõikuvate kõrbelaevade puupukkidest sadulail istumist pikalt harjutanud ei ole, sellel soovitaks ikka omal jalal astuda – luud-kondid on üles jõudes vähem kanged ja pingutuski oma kondiaurul töötades ilmselt pisem kui end tõusval teel kõikuva eluka seljas tasakaalus hoides.
Mägi on ülipopulaarne palverännupaik. Seda peavad pühaks pinnaks suisa kolm maailma suurreligiooni: kristlus, judaism ja islam. Seetõttu on ronida tahtjaid nii palju, et ümbruskond näeb välja nagu kihav sipelgapesa. Otse loomulikult kasutavad seda ära ka kohalikud: küll rendivad nad välja kaameleid, pakuvad end teejuhiks, müüvad joogipoolist või annavad üürile sooje tekke ja matte.
Tark on muidugi endal veepudel ja soojad riided kaasa võtta, kuigi mitmetunnisel ronimisretkel on neid päris tüütu tassida. Aga mäetipus on ka suvisel ajal enne päikesetõusu külm ning kergetes ronimisriietes ja pikast matkast auravana hakkab kindlasti enne kõhe, kui päikesekiired piisavalt soojaks muutuvad.
Päikesetõus, mille nimel kogu see vaev ette võetakse, on aga tõesti maagiline. Punakaskollane ketas, mida egiptlased ammustel aegadel hardalt kummardasid, kerkib silmapiirile Egiptuse kõrgemate harjade vahelt ja pakub imelisi vaateid.
Riigi kõige kõrgem tipp ongi vaid mõned kilomeetrid eemal asuv 2637 meetri kõrgune Katariina mägi. Seegi on religioosne paik, kuhu inglid olla kandnud Aleksandrias hukatud neitsist märtri. Hiljem avastasid mungad sealt tema keha, viisid selle Moosese mäe jalamil töötavasse kloostrisse ning lõpuks sai see pühaku järgi Katariina nime.
Tagasi alla jõudes maksaks kindlasti kloostristki läbi astuda ning heita pilk võimsate müüride taga peituvatele Moosesega seotud kohtadele ning iidsetele ja hindamatutele ikoonidele ning käsikirjadele, mida seal säilitatakse.
Seejärel on aga kurnatud mägironijal õigus tõsisele puhkusele, sest matk on tõesti väsitav ning hommikul annab öine magamatus ja pikk rännak eriti tunda – lõuna paiku läheb vahest juba kergemaks. Ent üks, mis on kindel – peale valutavate jalalihaste ei ole keegi millegi üle ülesmineku tõttu kurtnud. Hoopis vastupidi – retk Siinai mäele on kaunis vahepala liivarandade mõnule ning antiiksete monumentide tolmunud varemeile. Kui juba sealkandis olla, maksaks kindlasti ka ise Siinai mäel ära käia.
