Kumu arhitekt Pekka Vapaavuori: saan teise diplomi, kui kunstimuuseum valmib

Pekka Vapaavuori on palju teatud, ent vähe tuntud soome arhitekt, kelle meistriteos – Eesti kunstimuuseum – avab veebruaris uksed Tallinnas Kadrioru ja Lasnamäe piiril. Tosina aasta pikkuseks veninud Kumu ehitamise lugu on olnud kogu selle aja Vapaavuori tähtsaim, et mitte öelda ainuke eesmärk.

ohtume Vapaavuoriga Kuku klubis, mis pole juhuslik. 1990. aastatel, mil keegi veel ei teadnud mõistet “Kumu”, käis mees siin üsna tihti kunstimuuseumi asju arutamas. “12 aastat tagasi oli see kinnine klubi, ukse peal tuli öelda, et sa oled soome kunstnik, siis lasti sisse,” muigab ta praegugi.

Klubi leiab mulle sülearvuti ning me hakkame rääkima. Jutt tuleb pikk ja huvitav. Nagu oma tööski, on Vapaavuori ka jutus äärmiselt põhjalik ja lihvib viimset kui detaili. Tosin aastat tagasi esimese suurema tööna valminud Eesti kunstimuusumi projekt on tema töid ja tegemisi siiani endasse haaranud ja varjutanud.

— Kas praegu valmiv kunstimuuseum on täpselt seesama, mida te üle kümne aasta tagasi mõtlesite, või on mingeid muutusi?

— On muutusi, kuid mitte radikaalsed. Mahud on samad. Kuid pärast konkurssi tegime sise-

plaanis palju täpsustusi, et teha täpselt seda, mida muuseumil on vaja.

Ruumid olid planeeritud kompaktsemalt, aga pärast seda, kui ventilatsioon sai paika, jäi ruumi palju vähemaks ja tuli üldpinda kasvatada (naerab). Tehnilised asjad võtavad palju ruumi.

Arhitektuuriline külg on aga sama, vähemalt põhiidee on samaks jäänud.

— Kas materjalid on muutunud või oli paas ja vask algidee?

— Põhimaterjalid olid alguses roheline vask ja graniit. Ma ei teadnud siis veel, kuidas seda vaske üldse oksüdeerida! Uurisin Soome suurimalt vastava ala firmalt Outokumpult. Ja ära küsi, kust ma selle mõtte sain. Kuskil olin näinud ilmselt.

Igatahes ei teadnud Outokumpu ka alguses täpselt, kuidas seda hästi teha. Aga nad olid selleks ajaks uurima hakanud ja võimalusi leidnud. Kui 1995. aastal ühendust võtsin, siis oli neil juba lahendus olemas.

Soome arhitektina ei olnud ma suur paekivi austaja. Mõtlesin rohkem graniidipindu. Aga seda hakkasime vaatama pärast, kui konkurss oli läbi.

Nüüd on ehituses kasutatud 4–5 tüüpi paekivi. Mõni pind on graniidist. Eri asjade jaoks sobib erinev materjal.

— Miks asendasite graniidi paekiviga?

— Paekivi on Eesti rahvuskivi. Mõned inimesed Eestis ütlesid, et seda peab kasutama, aga mõned kartsid seda ja ütlesid, et parem mitte. Tuletati meelde nõukaaegseid paeehitisi, mis lagunevad, kuna siis ei olnud kvaliteeti.

Ühel kohtumisel tõlgiti mulle eesti keelest küsimus, kas kasutame paasi. Vastasin jah. Aga siis sain aru, et küsimus oli hoopis niipidi, et ega te ometi paekivi ei kasuta!

Praegu olen rahul, et kasutame nii palju paekivi.

Alguses oli pae kohta raske infot saada. Väga spetsiifilist infot sai mõne kihi kohta geoloogidelt. Ütlesin, et tahan vaid infot – millist paekivi saame kasutada, aga...

Nüüd on ajad muutunud, pole mingit põhjust karta, et fassaadis või terrassidel kasutatav paekivi hakkab kohe lagunema. Oleme kindlad, et materjalid, mida kasutame, kestavad sada või kakssada aastat.

— Kas paekivi, mida ehitises kasutatakse, on sealtsamast, kuhu muuseumi jaoks on paekivi-

klinti auk uuristatud?

— Siin oli 200 000 kuupmeetrit, mille välja kaevasime või õhkisime. Suur osa sellest oli paekivi, kuid ehitusega on ju kiire. Kõike ei saa juba ajagraafiku tõttu kasutada. Ning see ei ole minu teha.

Samas on iga arhitekti unistus ehitada kohalikest materjalidest, mida saab otse ehituse kõrvalt.

Sellest august see paas päris pärit pole, aga Väokivi tehas võtab oma kivi peaaegu kõrvalt. Osa on pärit Saaremaalt, osa Haapsalust.

— Kust tuli idee kasutada rohelist vaske?

— Püüan meelde tuletada, aga ei tea, kust sain idee rohelist vaske kasutada. Üks on kindel: tahtsin algusest peale kasutada autentseid materjale.

Vaadates on märgata, et värvitud pindu pole eriti näha. Ma ei taha kunstlikku värki. Muidugi on puitu, näiteks lagedes, aga ehedal kujul. Fuajees on näiteks kasepuust lagi.

— Mida arvate asukohast ja arvamusest, et muuseum peaks olema kesklinnas?

— Võid mõelda, et loomulikult ütlen: muidugi peaks see Lasnamäel olema. Ja ütlengi.

Soome uus kunstimuuseum ehitati erakordselt kiiresti. Siin võttis see tunduvalt kauem aega. Ka Helsingis oli diskussioon, inimesed ütlesid, et miks, kurat, peab muuseum kesklinnas olema, minge tehke see metsa! Siin oli vastupidi – et muuseum peaks tingimata olema kesklinnas...

Aga kui sa mõtled Kadrioru peale, siis seal on Mikkeli muuseum, on Tammsaare muuseum, tulemas on lastemuusem. See on nagu kultuuri eeden! Kui see tipneb Eesti kunstimuuseumiga, siis on ju tore.

— Olete kindel, et turistid selle üles leiavad?

— See muutub kindlasti turismiatraktsiooniks. Kesklinnas käivad turistid niikuinii, miks mitte meelitada neid ka mujale? Eestlased võiksid Kadrioru parki paremini ära kasutada. Katuseterrassilt on muuseas väga meeldiv imetleda vaadet Kadriorule. Koos seal asuvate muude huviväärsustega võiks sealt terve päeva kultuuriprogrammi kätte saada.

Muidugi võib võtta ka nii: asukoht Lasnamäel. Väljastpoolt Eestit pärit arhitektina oli mul algul sellest raske aru saada. Nüüd mõtlen, et kunstimuuseumi võiks võtta kui silda Lasnamäe ja Kadrioru ja kesklinna vahel. See asub piiril. Sild.

Ja kuna ta on augus, pole seal automüra. Aga kui tõused katusele, näed Laagna teed.

Jutusse sekkub vahepeal saabunud kunstimuuseumi kommunikatsioonijuht Maarja Võrk: sotsiaalse integreerimise seisukohalt on tegu väga hea asupaigaga. Linn planeerib lastemuuseumi ja teisigi muuseume. Kadrioru park muutub muuseumide pargiks.

— Provokatiivne küsimus: kas soomlased läheksid Kadrioru kunstimuuseumi?

— Ma loodan seda. Soomes on palju inimesi, kes on kultuurist huvitatud. Rääkigem siis parem kõigist turistidest. Olen päris kindel, et inimesed hakkavad seal käima.

Usun, et oleme teinud head tööd – ja olen tulemusega rahul.

— Kas te vahepealse 12 aasta jooksul lootust ei kaotanud, et see hoone üldse valmis saab?

— Mingil hetkel ma tõesti mõtlesin, kas ta üldse valmis saab. Viis aastat ei toimunud ju mitte midagi.

Kui olin toibunud konkursi võitmise eufooriast, siis hakkasin ka selle teostumise reaalsuse peale mõtlema. Mäletan, et mõtlesin: kui Soomes lõpetati ooperimaja 14 aastaga pärast konkurssi, siis on hästi, kui saab kiiremini.

Siin läks siis 12 aastat.

12 aastat on pikk aeg, aga usun, et see pole midagi hullu kultuuriprojekti puhul, milleks alati raha napib.

Aasta kulus augule ja kaks aastat ehitusele – see on normaalne.

Aga mingil hetkel mõtlesin tõepoolest: OK, that’s it.

— Kas õppisite ka teistelt muuseumidelt, kuidas teha?

— Kui aastal 1994 alustasime, siis olid teil kunstimuuseumi pinnad kohutavad. Sain aru, miks teil on vaja uut kunstimuuseumi.

Algul oli meil väga palju kasu Soome muuseumide abist, näiteks kas nad on mingit tehnilist lahendust kasutanud ja kuidas see on välja kukkunud. Siis tegime Marika Valguga (kunstimuuseumi direktor – toim) ka uurimust ja külastasime Euroopa kunstimuuseume aastatel 1994–1995. Näiteks käisime Stuttgardis, Bonnis, Kölnis, Frankfurdis, Berliinis. 1997. aastal käisime Austraalias.

Maarja Võrk: Soome ja Rootsi muuseumides käisite ka.

Jah, seda muidugi. Aga kui keegi tuleb muuseumi selliselt uurima, siis ei vaata ta arhitektuuri või kunsti, vaid tehnilisi lahendusi. Vahel näed vigu, mida mitte teha.

Tehnilises osas muutuvad asjad väga kiiresti – mõne aasta pärast võib keegi tulla ka Kumusse vigu otsima, kuid usun, et oleme teiste vigadest veidi õppinud.

Tähtis on, et asi töötaks hästi.

— Näiteks mida siis õppisite?

— Näiteks riputamissüsteemi. Me ei tahtnud mingeid nagisid nähtavale jätta. Aga eks te ise näete. Seda oli tegelikult väga raske vältida.

Kumus on eri taustad, aga seal, kus on maalid, on taustaks teatav vineer. Selle tõttu saab maale riputada igale poole: kui maal ümber tõsta, siis tuleb keerata uus kruvi ja värvida lihtsalt vana koht üle.

See vineersein on väga paks, aga seest tühi. Muidugi mitte päris tühi, see on paksult tehnilist värki ja juhtmeid täis. Paksus on 80 sentimeetrit.

Ventilatsioon on ka seal peidus, samuti turvakaamerad. On ju hea, kui need pole igal pool inimesi häirimas. Peaasi, et on teada, et jälgitakse. See on paratamatu. See ei ole miski, mille meie oleme leiutanud.

Kui peaks tahtma, siis saab seina sisse isegi projektori peita. Ilus ja turvaline, vaja on vaid objektiivi jaoks auk puurida.

Püüdsime teha nii, et ruumilahendus oleks seal liikuvatele inimestele nii lihtne kui võimalik.

Sama on vahelagedega: kuigi vahe on viis meetrit, siis tegelik vahe on neli meetrit, sest lae peale on vaja tehnilisi lahendusi peita.

Samasugune lahendus on kasutusel Soome Kiasma moodsa kunsti muuseumis ning Stockholmi moodsa kunsti muuseumis.

— Mida on Eesti uues kunstimuusemis erilist, mida kusagil mujal ei ole?

— Eesti kunst on seal sees (ei naera). See on selle eesmärk.

Aga kui räägime arhitektuurist, siis see on kogum, ühtsus, ma arvan, et kõige olulisem on asjade kombineerimine tervikusse.

Üks mu kolleeg tuli mõni kuu tagasi vaatama ja ütles: ohoo, päris hea projekt esimeseks avalikuks ülesastumiseks! Eile (teisipäeval – toim) külastasid seda 150 arhitekti, näitasin ise veidi ja käisime ringi. Keegi seal ütles mulle, et iga kord, kui lähed ümber nurga, on kuidagi teistmoodi, kuigi põhivormid on lihtsad.

Väga raske on oma loomingut hinnata, kuid arvan, et see oli väga hea hinnang.

Üks kolleeg ütles veel, et see on ajatu.

Mingis mõttes ongi nii, et võid seal tee kaotada, kuid samas leiad selle jälle. See ongi nii mõeldud. Vaated on suhteliselt piiratud, avaused fuajeele, sillad, kumerused, pöörded. Aga leiad alati fookuse, näiteks fuajee abil.

Valgustuse oleme samuti korraldanud väga eriliselt – keegi sellist ei tooda. Ise disainisime.

Ka kaamerate peitmist sellisel moel pole ma teistes muuseumides näinud.

Meil on see osaliselt kombineeritud ühtsesse metallplaati, näiteks EXIT-märgi sisse. Et nad oleksid nii diskreetsed kui võimalik, et kunst mõjule pääseks.

— Ei saa ka kohta mainimata jätta.

— Muidugi on eriline ka asukoht, mis esitas väga kõrgeid nõudmisi ja piirangud.

Kõrgus oli piiratud, suurus oli piiratud, kõik oli piiratud. Näiteks pidi ta olema väike, mitte suurem kui Kadrioru loss. Proovi sa kunstimuuseumi kuskil väiksesse ruumi pista!

Kummaline, kuid suutsime seda teha.

Kui lossi juurest vaatad, siis Kumu silma ei torka. Pead tulema ikka peasissepääsu ette, et näha, kui suur see tegelikult on.

See on tulvil üllatusi.

Aga hea, et nii karmid tingimused olid. Hea, kui piirangud seatakse kohe, mitte et need hiljem välja tulevad.

— Pean küsima ka selle küsimuse: kust tulid mõjud?

— Ja ma vastan jälle – ma ei tea. Võin aga nimetada oma arhitektuursed lemmikud: Guggenheim ja Lousiana, mis asub metsa keskel, Kopenhaagenis, aga keskusest eemal.

Lemmikarhitekte pole mul kunagi olnud. Mulle meeldib lihtne arhitektuur. “Vähem on rohkem” – see on fraasina kulunud, aga idee mulle siiski meeldib. Keerukus ilmneb süvenedes.

Üks mõjutajatest oli Peter Sumptoris. Ja Alvar Aalto on mõjutanud vist kõiki soome arhitekte.

— Kas Tallinnas olulisi asju teinud Eliel Saarinen seostub kuidagi teie mõttemaailmaga?

— Saarinen, noo muidugi! Ta on hea, kuid tal on siiski oma aja märk.

Rahvusromantikat näen oma Helsingis palju, ja teatud mõttes on need majad kõige kenamad.

Tegelikult aga austan seda, kuidas tollased meistrid tegid oma asja lõpuni. Maja, mis on disainitud otsast lõpuni, alates kardinatest ja lõpetades fassaadiga.

Kumu on selles mõttes samamoodi tehtud. Mingil hetkel võib arhitekt disainida ka noad ja kahvlid! Tänapäeval pole see üldiselt võimalik, kuid Kumus mingis osas oli – näiteks valgustid, mille disainisin ja mis teevad ta terviklikumaks.

— Mis te arvate, mida peaks eesti lugeja teie kohta teadma?

— Kõige tähtsam on see, et abiellusin ja sain kaks last (muigab).

1993. aastal, kui hakkasin kunstimuuseumiga tegelema, olin just ülikooli lõpetanud. Olin siis väga noor arhitekt ja praegu olen ka noor arhitekt.

Arhitektiks õppisin üheksa aastaga. Ülikoolile järgnenud 12 aastaga olen palju õppinud.

Mult on küsitud sedagi: tegid Kumu, aga mida Kumu tegi sulle? See on olnud nagu teine ülikool, saan nüüd diplomi, kui see maja valmis saab.

Olen sealjuures õppinud palju asju, näiteks Eesti poliitikat. Tunnen Eesti poliitikat paremini kui Soome oma. Ära parem küsi, mida ma sellest arvan.

Õppisin ka seda, kuidas inimesed suhtlevad, kuidas suhestuvad.

— Mida tegite pärast konkursi võitmist?

— Pärast võitmist tegin oma firma.

Siis oli aeg, mis oli Soome arhitektide jaoks võimalikest kõige hullem. Pooled arhitektid ei saanud tööd. Paljud läksid Saksamaale, kus oli siis buum. Võib öelda, et tänu Eesti kunstimuuseumile ei läinud ma Saksamaale.

Aga kui tegime Kumu tööjooniseid, siis oli peale minu veel seitse inimest tööl.

Oma firma oli mul aastani 1997 Tamperes, kus õppisin, ise olen pärit Turust.

Siis vaatasime ühe sõbraga, et meile meeldivad teineteise tööd, ja tegime ühisfirma. Sellel ei olnud siiski palju edu ja nii läks sõber 2000. aastal teise firmasse.

2001 oli veidi tühi aasta. 2002. aasta alguses sain kõne, et hakkame nüüd Kumuga pihta.

Pärast 2002. aastat pole mul millekski muuks peale Kumu aega olnud.

— Millega te siis uhkustada saate?

— Kui võrrelda Kumuga, siis on kõik, mis ma olen teinud, väga väike. Olen teinud näiteks Inglismaale kontorihoone, on olnud restaureerimisprojekte, on olnud väikemajasid ja kontorihooneid. Aga olen töötanud ka väikeste projektidega samamoodi, nagu Kumuga – kõige pisema detailini.

Mõned mu sõbrad võidavad Soomes konkursse, aga peale selle neil tööd pole. Võib-olla aitab Kumu valmimine mul rohkem tööd saada (naerab).

Mul pole kunagi olnud ambitsiooni suurt kontorit omada. Mulle meeldib keskenduda ühele asjale ja omaette.

— Kas võib äkki öelda, et te olete põhjalik?

— Mnjah. Kui küsid mu sõpradelt, siis olen liigagi põhjalik. Kui küsid ehituselt, saad sama vastuse.

— Mis on soome ja eesti arhitektide vahe?

— Eestlased on julgemad, soomlased konservatiivsemad. See võib olla nii hea kui ka halb.

Alvar Aalto ja modernismi ja funktsionalismi pärand varjutab soome arhitektuuri, mistõttu võib paista, et kogu arhitektuur on Soomes selline. Remo Pietila on harv erand, totaalselt midagi muud.

Tundub, et eesti arhitektid teevad värvidega põnevaid asju. Esmapilgul tabab sŠokk, aga siis vaatad, et on päris huvitav.

Mingil hetkel kuulsin eesti arhitektidelt kommentaare Kumu kohta, et miks me peaks ehitama midagi nii vana projekti järgi. Aga kui arvad, et seitse aastat vana asi, mis peaks kestma sada aastat, on vananenud, siis on midagi valesti.

— Mida teeksite arhitektina Vabaduse platsiga?

— Vabaduse plats on autoparkla, mis on muidugi jama, kuigi parkisin ka enda auto siia. Väljakud on alati väga keerulised. Turus on sama probleem.

Väljakud on mõeldud inimestele, mitte autodele. Autod peavad minema maa alla, kuigi see on kallis.

Miks ei võiks olla Vabaduse platsil turuplats, kus müüakse heeringat ja kapsast, nagu mu kodulinnas Turus?

Emotsionaalne ruum enne sisenemist

Sirje Helme, Kumu direktor

Projekt on mõjuv oma terviklikkuses – mitte ainult hoone ise, vaid ka teda ümbritsev ruum, eesõue kujundus taimede ja vee elementidega, mille kohale kerkib paest, klaasist ja vasest muuseum. Mulle meeldib see emotsionaalse ruumi tekitamine enne hoonesse sisenemist. See meenutab vanade kultuuride võtet – lähenejat emotsionaalselt häälestada ja mõjutada enne templisse sisenemist. Meie oleme loobunud templi ideoloogiast, aga võimalus anda inimese mõtteviisile teisi dimensioone on väga oluline. Ja juba esimene pilk hoonele seda loob.

Pekka Juhani Vapaavuori

•• Sündis 6. augustil 1962

Turus

Haridus

•• 1982 lõpetas Turu Puolalanmäe keskkooli

•• 1993 lõpetas Tampere kunstiülikooli

•• 1982–1983 ajateenistuses

Töötanud

•• 1985–1989 eri arhitektuuribüroodes

•• 1990–1991 arhitektuuribüroos Lasse Kosunen

•• Alates 1994 oma büroos

Õpetajana

•• 1995–1998 arhitektuuri ajaloo ja teooria õppejõud Tampere kunstiülikoolis

Konkursid

•• 1993 äramärgitu rahvusvahelisel arhitektuuritudengite võistlusel “Future Bauhaus”

•• 1994 peapreemia Eesti kunstimuuseumi rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil

Ühiskondlik tegevus

•• 1997 Soome Canberra suursaatkonna arhitektuurikonkursi zŠüriis

•• Alates 2002 Turu linnakujundusnõukogu liige