Kumus näeb avangardi ja sotsrealismi vahel laiutavat kuristikku

Näitus „Vene avangard ja järgnenu...” on 2011. aasta olulisemaid kultuurisündmusi.

Taasiseseisvunud Eestis on see esimene esinduslik näitus riiklikust Vene muuseumist Peterburis, millega Eesti kunstimuuseumil olid tihedad sidemed 1960.–1980. aastatel. Selles suu­rima vene kunsti kollektsiooniga (400 000 teost) muuseumis on rikkalik avangardikogu, mida on alates 1990. aastatest palju näidatud ka välismaal.

20. sajandi esimene kolmandik oli nii lääne kui ka vene kunstis tormiline uuenduste aeg. Läänes tekkis ridamisi uusi voole, Venemaal tõlgendati neid omamoodi ja leiutati uusi.  Uuendajate seltskond oli nii idas kui ka läänes rahvusvaheline. Abstraktse ekspressionismi ra­jaja Vassili Kandinsky – esindatud Kumu näitusel tuntud teosega „Kaks ovaali” (ehk „Kompositsioon nr 218”) – tegutses koos oma kaasmaalaste Alexej von Jawlensky ja Marianne Werefkiniga Münchenis. Pärast 1914–1921 Venemaal viibimist naasis ta Saksamaale, kus oli kuni 1933. aastani Bauhausi õppejõud. Esimesi orfikuid oli Robert Delaunay kõrval tema abikaasa, Ukrainast Pariisi asunud Sonia Terk-Delaunay. Suprematismi rajaja Kasimir Malevitš, kellelt näeb Kumu näitusel nelja teost eri perioodidest, oli poo­la­kas. Tema  kunstiõpingud algasid Kiievis ning jätkusid Moskvas ja ta kuulus mitmesse rühmitusse, sealhulgas Peterburis 1910. aastal asutatud Noorte Liitu.

Üks selle asutajaid oli Pavel Filonov (1882/3–1941), kelle looming toodi kogu ulatuses kunstiavalikkuse ette 1988. aasta isikunäitusel riiklikus Vene muuseumis. Kunstniku  taasavastamise au kuulub teaduselinnale Novosibirskile, kus 1967. aastal korraldati tema näitus. Tema töid eksponeeriti hiigelnäitusel „Moskva-Pariis” 1981. aastal. Filonov õppis Peterburis kunstide edendamise seltsi koolis ja 1908–1910 kunstide akadeemia kõrgemas kunstikoolis, kus tema tee pidi ristuma näiteks August Janseniga. 1907. aastal käis ta Konstantinoopolis, 1911 Palestiinas, 1911–1912 Prantsusmaal ja Itaalias. Tema kõrval oli Noorte Liidu algatajaid helilooja ja kunstnik Mihhail Matjušin, kelle tähtteoseid näeb samuti praegusel näitusel. Malevitši kuulsa „Musta ruudu” (1914) embrüo pärineb muide dekoratsioonikavandeist Matjušini ja Aleksei Krutšonõhhi ooperile „Võit päikese üle” (1913). Ka Pavel Filonov oli aastail 1913–1916 lähedane poeetidele-futuristidele Velemir Hlebnikovile, Krutšonõhhile ja Vladimir Majakovskile ning tegi dekoratsiooni- ja kostüümikavandid viimase tragöödiale „Vladimir Majakovski” (1913).

Hingeline geometrism

Need olid romantilised noored inimesed, täis otsingu- ja epateerimislusti ning üllaid utoopilisi ideid. Aastal 1915, kui futuristide väljaanne Möirgav Parnass oleks Filonovi „ebasündsate” joonistuste pärast peaaegu ära korjatud, avaldas ta „Juhatuse ülemaailmsesse õitsengusse” (umbkaudne tõlge manifesti pealkirja arhailis-futuristlikust keelest).

Filonovi suurim teostekogu asub riiklikus Vene muuseumis ning sellest on Kumu näitusel veerandsada tippteost aastatest 1911/12–1940 (ta suri 1941 Le­ningradi blokaadis). Suured maalid „Kuningate pidusöök” (1912–1913), „Lehmatalitajad” (1914) ja „Saksa sõda” (1914–1915) köidavad siniroheliste ja helepunaste toonide vitraažliku helendusega sügavpruunis, tundlikult käsitletud üldkoloriidis ning sünteesivad ekspressionistlikke, kubistlikke, futuristlikke ja abstraktseid jooni. Mõni töö („Vastlad ja väljumine talvest suvesse”, 1913–1914) peegeldab rahvaliku kunsti mõju vene avangardile. Filonov ei olnud põhimõtteline abstraktsionist, oma meetodit nimetas ta analüütiliseks realismiks ja vastandas selle „hingelist” geometrismi kubismi „pealispinnalisele” vormigeomeetriale.

Pärast revolutsiooni oli ta üks avangardistidest õppejõude riiklikus kunstikultuuri instituudis. 1925 asutas Filonov rühmituse „Analüütilise kunsti meistrid”, mis eksisteeris ametlikult 1932. aastani, tegelikult aga Filonovi surmani. „Maali kõrgeim sisu on tema teostatus, selles on niihästi tema väärtus kui ka hindamise kriteerium,” kirjutas nn teostatud kunsti propageerinud Filonov. Ta suunas oma õpilasi liikuma ük­sikult üldisele, vormianalüüsilt sünteesile. Tema enda 1920.–1930. aastate alguse töödes kaob figuratiivne element peenekoelisse geomeetrilisse struktuuri vahel peaaegu täiesti ära. Filonovi looming peegeldab vene avangardistliku kunsti püüdeid hõlmata inimeksistentsiga seostuvaid ja globaalseid probleeme ning integreerida teaduse saavutusi. Tema õpilastest on näitusel esindatud Nikolai Jevgrafov ja Pavel Zaltsmann.

Filonovi uuendusliku kunsti kõrval üllatab kuivas uusasjalikus laadis „Naistöölised vabrikus Krasnaja Zarja” (1931), millest omal ajal tehti värviline reproduktsioon – ennekuulmatu ametlik edu kunstniku elus tol hetkel. Temagi pärandis ei puudu Jossif Stalini portree –  ilmselt pannookavand (u 1936). Sellised portreepannood olid lugematutele kunstnikele  elutähtsaks sissetulekuallikaks.

Et Malevitši radikalism päädis realistlike portreedega, nagu näitusel esitatud „Lööktöölise portree” (1932), on tema kunsti austajatele teada. Ent selleks, et ka kunstiajalugu mitte nii hästi tundev vaataja kogeks kuristikku avangardi ja sotsrealismi pseudorealistliku paraadliku tahu vahel, on Tallinna toodud sellised lõuendid nagu Grigori Šegali „J. Stalin kolhoosnike-lööktööliste kongressil” või Juri Kugatši, Vassili Netšitailo ja Viktor Tsõplakovi ühistöö „Au suurele Stalinile”.

Kõlama jääb näitusel siiski Filonovi avangardistlik taust, millest tuleks esile tõsta veel selliseid nimesid nagu maruandekas, koos oma abikaasa Mihhail Larionoviga 1914. aastal Pariisi asunud Natalja Gontšarova, Matjušini poolt 1923 asutatud rühmituse Zorved liikmed Boris ja Maria Ender, Majakovski ideerikas sõber, ukrainlane David Burljuk, kes on oma maastikule „Sild” (1911) märkinud „pildi allserv”, et seda ei riputataks seinale tagurpidi, Nathan Altman, kellest Konrad Mägi maalis 1911. aastal Pariisis portree, või lätlane Aleksander Drevinš, kelle isikunäitus toimus 1982 Kadrioru lossis.

„Vene avangard ja järgnenu...”

Kumu

10. juuni – 18. september 2011