Kunagi päästavad putukad meid näljasurmast

 (2)
Kunagi päästavad putukad meid näljasurmast
Kristo Nurmis

Putukas võib olla üks tüütu tegelane. Piniseb kõrvas, tüütab, poeb krae vahele. Aga meie esivanemad austasid mardikaid ning saatest „Hirmu faktor” tuttavad jälgi väljanägemisega putukad võivad meid kunagi isegi näljahädast päästa, ütleb putukauurija, Eesti tuntumaid loodusfotograafe Urmas Tartes.

 — Kui palju linnainimesed tänapäeval enam putukaid teavadki, puugi ehk tunnevad ära ja lepatriinu ka ehk?

— Ja sedagi vahest pigem EMT logo pealt. Aga sealgi pole tegelikult üks konkreetne liik, vaid eelkõige disainerite loodud kujutis, sest sellist liiki me looduses vist küll ei leia.

— Mõni vaatab, et linnud liiguvad, seega on kevad käes. Kas teie vaatate kevade tulekut pigem putukate järgi?

— Loomulikult! See, kes jääb rändlinde ootama, magab kevade tuleku maha. Kui kraadid on juba nulli ligi, liiguvad esimesed putukad. Liblikaröövikud näiteks. Linnas neid muidugi eriti ei näe. Aga metsaservas või põllu ääres küll. Linnas näeb prussakaid kogu aeg ja nemad kuulutavad kevade asemel midagi muud. Aga kui metsas näeb putukaid liikumas, siis on see esimene märk, et kevad on tulemas. Muidugi on ka mõningaid, keda võib talv läbi näha. Aga esimesed kevadekuulutajad on minu jaoks ikka kevadliblikad, see on juba klassikaline kevade tundemärk.

— Kui kirju Eestis putukamaailm on?

— Üldine reegel on ju see, et põhja poole minnes jääb liigiline mitmekesisus väiksemaks. Eesti elupaigaline mitmekesisus on aga väga suur, meil on palju erinevat maastikku: rabad, metsad, sood, niidud. Eelkõige on mitmekesisus väga suur mägistes piirkondades, mis oma reljeefse olemusega loovad tingimused väga erinevatele putukatele. Kokkuvõttes: võrreldes kas või Vahemere maadega on meie liigirikkus muidugi väiksem.

Samal teemal:

Teisalt on meie putukaelu jälle väga põnev. Me oleme sellise kummalise risttee peal. Meil võib leida lõunamaale tüüpilisi liike ja põhjamaale tüüpilisi liike. Sama on lääne-ida suunal.

Kui nii võtta, pole meie loodus ju üldse lõpuni välja kujunenud, viimasest suurest jääajast pole tegelikult üldse palju aega möödas. See aga tähendab, et viimastel aastatel on iseloomulik ka see, et siin leidub liike, keda me ei tea arvatagi siin elavat. Selliseid liike tuleb siia lõuna poolt tasapisi juurdegi.

Liblikauurijad näiteks on tuvastanud, et viimase saja aasta jooksul on mitmed liblikad päris oluliselt põhja poole kolinud. Seda seostatakse globaalsete muutustega, aga tegelikult ei mõjuta sellist asja kunagi vaid üks tegur. Praegu arvatakse Eestis olevat 21 000 putukaliiki, neist umbes 10 000 on kindlalt tuvastatud, ülejäänute suhtes on oletused, arvestades meie looduslikke tingimusi. Miks me ei tea? Sest meil pole lihtsalt nii palju putukauurijaid.

— Ühesõnaga, me oleme oma putukatega samas seisus mis geopoliitiliseltki, igatepidi ristteel?

— Täpselt samas seisus.

— Putukad on inimesest mitu korda vanemad, mis nipiga nad säilinud on?

— Arvatavalt oli putukate hiilgeaeg 300 miljonit aastat tagasi. Aga kes teab, ehk on nad sadu miljoneid aastaid vanemadki. Selgroogsetest loomadest jäävad kondid maapinda, aga putukas kõduneb ära ja me ei pruugi temast kunagi enam midagi teada saada. Õnneks on näiteks merevaik aidanud iidseid putukaid meile säilitada.

Ega putukas ole teistsugune kui meie. Eks temagi tahab süüa, juua ja hingata. Nad on lihtsalt väiksemad, oskavad sageli lennata ja neil on rohkem jalgu. Ka on nad kõigusoojased. Ja meie suhet putukatega võiks naljatamisi iseloomustada nii, et kirp saab inimese peal elada, aga inimene kirbu peal mitte. Ja sellega on vahekord paigas.

— Putukas saab tarvitada inimest toiduks, aga kas võib ka vastupidi olla?

— Saab. Kirpude söömisest ilmselt küll kõhtu täis ei saa, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis ilmselt kõige esimene loomse valgu allikas, mida inimene hakkas kasutama, oligi mõni putukas.

Kui vaadata tänapäeval meie lähisugulasi, primaate, siis termiidid ja sipelgad on neile oluline toidus. Mõned neist kasutavad isegi omalaadseid tööriistu putukate söömiseks. Põhimõtteliselt torgatakse lihtsalt sirge oks sipelgapessa, lastakse sipelgad sinna peale tulla ja siis süüakse oks puhtaks. Karude jaoks on putukad ehk üldse oma 60 protsenti toidust.

Loe veel

Looduses on putukas väga oluline toiduvahendaja. Tema roll tuleb sellest, et kõige suurem hulk orgaanilist ainet on peidus taimedes, märksõnaks on tselluloos ehk polümeersuhkur. See on väga hea energiaallikas, ent loomorganismid ei saa seda seedida. Üksikutel putukaliikidel on aga selle aine lagundamise võime. Näiteks majasoomukatel, kes elavad meie ümber ja söövad salaja tapeeti.

Kõikidel putukatel on täiesti hämmastav biotehnoloogia, mis töötleb tselluloosi ümber loomseks valguks. Seda söövad hea meelega linnud ja loomad. Ühesõnaga muudavad putukad taimest saadava energia ümber toiduks teistele loomadele.

— Mainisite merevaiku. Mulle meenub kunagi ammu kuskilt raamatust nähtud pilt sääsetaolisest elukast, kes on miljonite aastate taguse männivaigu sisse jäänud. Nägi üsna teistmoodi välja ja pirakam kah. Kas meil siin kandis kunagi hirmuäratavaid putukaid ka on elanud? Selliseid, nagu Hollywoodi halbades filmides võib näha.

— Kui vaadata aega, mil Eesti asus enne mandrite liikumist kuskil ekvaatori kohal, siis küll. Aga lähiminevikus, inimese eluajal pole meil siin mingeid ekstreemsusi olnud. Jääaeg tegi lihtsalt puhta töö.

Ent võrreldes mõnesaja aasta taguse ajaga on meie metsade kooslus palju muutunud. Näiteks on arvatud, et veel mõni aastasada tagasi oli meil tammikuid palju rohkem. See tähendab, et teised olid ka meil elanud putukaliigid. Näiteks selline üsna aukartustäratav tegelane nagu põderpõrnikas, päris mitu sentimeetrit pikk, on ilmselt koos tammikutega Eestis välja surnud.

Võib öelda ka nii, et mets, mis inimese silmale on ilus, on putukale surmigav ja eluks kõlbmatu. Neile meeldib ikka meie mõistes kaos ja risu.

— Mis on parimad kohad putukate uurimiseks, vaatlemiseks?

— Ikka sellised, kus kaks kooslust kokku saavad. Näiteks metsa ja niidu või metsa ja raba servad. Sellised kohad putukatele meeldivad.

— Putukas tekitab tavaliselt parasjagu häda. Sööb tapeedi ära, närib ja tüütab, poeb krae vahele, koob toanurka võrke. Parasjagu jultunud ja tüütu tüüp. Näeb vahel hirmuäratav välja ka veel, ühesõnaga seostub pahandustega. Kuidas teile tundub?

— Aga inimesed ongi ju sellised. Kui keegi neid segab, siis on kohe pahandus majas. (Nii on ju isegi inimesest naabritega. Need võivad ka tüütud olla.) Segamisest tekib otsene konflikt. Seni oleme oma muresid lahendanud mürgitamisega, aga ega me sedagi lõputult teha saa, sest lõpuks hakkab see endale kätte maksma.

Inimene loob oma tegevu­sega putukatele palju uusi elupaiku. Ise sellest muidugi aru saamata. Ühesõnaga, kui kogud endale koju toiduvaru, ei maksa imestada, et putukad tahavad sellest osa saada.

Kärbes ja sääsk tunduvad meile tüütud, aga oma osa on selles ebausul. See tuleb sellest, et me ei tea putukate kohta liiga palju. Inimesel on komme asendada tundmatu ebausuga. See võib olla seotud putukate väljanägemisega, mis võib olla hirmutav. Samal ajal kipub ini­mene asju vaatama liiga oma mätta otsast.

Nagu suhtumine, et mesilane on kasulik ja seostub meile töökusega. Seda, et mesilasel on ühe öö jooksul kõige rohkem sekspartnereid, me teada ei taha.

Inimene loob oma hoolimatuses ise palju olukordi putukatega konflikti minemiseks. Klassikaline näide on vihmaveetünn, mis suvi otsa kuskil sauna juures seisab. See on sääskedele ideaalne paik sigimiseks.

— Kes lõpuks selles konfliktis peale jääb? Nemad on meist sadu miljoneid aastaid kauem maailmas elanud.

— Jah… Me vajame küll märksa stabiilsemat elukeskkonda kui putukad, meie põlvkonnad vahetuvad 30 korda aeglasemalt. Inimese organism on keerukam kui putukal, meil on märksa enam rakke… See aga tähendab, et inimest rivist välja viia on võrdlemisi lihtne.

Vaata kuidas tahes, esimesena kaovad maamunalt kindlasti imetajad kui väga energianõudlikud olendid. Ja teiseks suured loomad, kes vajavad palju ressurssi. Pealegi oleme me ainuke liik, kes kasutab tehnoloogiaid selleks, et järjekindlalt mõnda piirkonda elamiskõlbmatuks muuta. Suurlinn pole ju iseennast taastootev. Sinna tuleb juurde vedada kõik toidust joogiveeni. Sest põhjaveest ei jätku isegi Tallinna suuruse linna varustamiseks, rääkimata linnadest kuivema kliimaga aladel.

— Kas putukatest mingit kasu ka võib olla? Kui mesilased välja jätta.

— Kui me teeks korraks sellise fantaasialükke ja kujutaks ette, et putukaid homme enam ei ole. Üldse. Siis tähendab see seda, et kogu meid ümbritsev loodus kasvaks meeletult suureks. Metsaalused oleks täis surnud loomi, sest putukas on esimene, kes neid lagundama läheb. Ja muidugi võivad aednikud poe kinni panna, sest taimed jäävad tolmeldamata.

Inimene katsetas omal ajal viia lehmi Austraaliasse. Seal polnud aga ühtegi putukaliiki, kes oleks suutnud töödelda nende „kooke”. Juhtus see, et lehmakoogid ummistasid karjamaad aastateks. Asi jäi aastateks seisma ja lahenes alles siis, kui teistest maailma osadest toodi sinna sõnnikumardikaid, kes probleemi kõrvaldasid. Ilma putukateta jookseks meie maailm lihtsalt kokku.

Putukate peal tehakse kõikvõimalikke katseid, millest on kasu näiteks meditsiinitööstusel.

Putukatest võib olla kasu ka eeskujuna. Praegu tehakse putukate põhjal mudeleid. Sääskede uurimisel püütakse leida valuvabasid süstlanõelu, sest sääsehammustust me sageli ju ei märka. Sõjatööstus püüab luua lendavat kärbsemudelit. Sellist, mis oskab ülitäpselt lennata vajalikku kohta ja mida saab hiljem kasutada sihtmärgina.

Samuti on mudelite loomisel eeskuju võetud prussakatelt. Prussakate eeskujul saaks teha sellise roboti, mis läheb põhimõtteliselt igale poole. Ta on väike, kasutab oma kuut jalga ja tal on väike kaamera küljes, pole vaja enam Bondi tööle saatagi. Samamoodi saab tarakanide eeskujul kulgev robot liikuda maavärina tagajärjel tekkinud rusude vahel ja otsida kinnijäänud inimesi.

— Kas putukad võivad meid päästa ka näljahädast?

— Igal juhul. Küsimus on vaid eelistustes ja esteetikas. Mulle on alati nalja teinud need „Hirmu faktori” saated, kus üks ülesanne on mõne jõleda väljanägemisega putuka söömine. Tavaliselt on need täitsa tavalised söödavad putukad. Näiteks jahumardikate vastsed. Tegelikult on nad väga valgurikkad. Nende kasvatamine oleks hõlbus valgutootmisvõimalus. Lihtsalt see on meie jaoks nii harjumatu.

— Mida arvate hirmujuttudest (levivad peamiselt vist Ameerikas), et kohe-kohe tabab maailma mõni järjekordne apokalüptiline putukarünnak? Kord tulevad rohutirtsud, kes hävitavad kõik, kord tapjamesilased. On see pigem ülespuhutud kollijutt kui tõsiseltvõetav teadmine?

— Sellised lood on üle võimendatud, aga mitte päris aluseta. Kui ikka satub aasta, mil rohutirtse tekib hirmus palju, siis võivad nad tõesti suure osa põlde ja loodust enda teel hävitada. Muidugi ei pista nad inimesi nahka. Aga loogiline ahel oleks selline, et kui põllumehel pole karjale midagi süüa anda, siis pole tal midagi tapamajja saata ja ka inimestel pole midagi süüa. Tirtsud võivad tõesti kahju teha.

Meie juurde tirtsud ei jõua, samas mängib loodus vahel kummalisi vingerpusse. On tõestatud, et näiteks tormituultega võivad putukad kanduda üle Atlandi ookeani ja uues keskkonnas segadust põhjustada. Aga need on enam soojema kliima mured. Teisalt pole sellises liikide uude keskkonda sattumises midagi kummalist. Oleks ju naiivne arvata, et näiteks meil siin Eestis oleks inimeste rahvuslik või rassiline koosseis saja aasta pärast sama mis praegu. Maailm muutub meist sõltumata.

— Aga kaader kehvemapoolsest õudusfilmist, milles putukad pistavad inimese nahka?

— On putukaliike, kes peavad koos jahti. Ja söövad tõepoolest ära kõik elava, mis nende teele jääb. Aafrikas on näiteks mõned termiidid sellised. Aga alati on võimalik eest ära minna.

Loodusesse tuleb suhtuda nii, et mina olen osa sellest. Kui ma selles olukorras ei oska käituda, siis olen ma alla jäänud ja pean kahjuks tõdema, et minuga tehakse üks-null.

Me oleme Eestis üsna harjunud, et võime looduses minna, kuhu tahame, otsest ohtu meil siin pole. Pigem on ohuks teised inimesed linnades. Aga maailmas on palju kohti, kus me ei lähe vabalt metsa uitama või jõkke ujuma. Me muutume nii hooletult käitudes lihtsalt kellelegi toiduks, sest maailmas on palju liike, kes söövad, mis neile kätte satub. Sellises olukorras pole inimene midagi muud kui lihtsalt toit. Seda on meil psühholoogiliselt raske taluda, aga nii see on.

On putukaliike, kes munevad otse inimeste haavadele ja kelle vastsed kasvavad inimese elavas kehas. Ameerika kodusõjas oli see suur probleem. Mida lõuna poole, seda enam on inimene putukatoit.

— Te ütlete, et me teame, et võime häirimatult metsa minna ega pea erinevalt lõunamaalastest midagi kartma. Aga puugid? Miks mulle tundub, et puukidega on järjest enam muret?

— Mina ei tahaks selle üle spekuleerida, aga ega see haigete puukide arv meil väga suur ilmselt pole. Probleem on pigem mujal. Esiteks pole haiged mitte puugid, nemad vaid vahendavad meile nakatunud loomade haigusi. Pigem on asi selles, et meie elukombed on mõnevõrra muutunud. Veel paarkümmend aastat tagasi võttis eestlane jalanõud suvel jalast ja jalutas kuskil maal õue peal ringi. Tavaliselt olid need muruplatsid hoonete ümbruses niidetud ja see vähendas puukide elupaiku inimese läheduses.

Nüüd on maakasutus muutunud. Võib-olla käiakse hoolitsetud maakodudes praegu vähem, rohkem ehk metsa all, mis pole nii hoolitsetud.

Vähe tähtis pole ka see, et inimesi pole kunagi maailmas olnud nii palju kui praegu. Kõnekas on juba seegi fakt, et maal pole kunagi elanud nii palju suuri loomi kui praegu. Inimene ongi kõige arvukam suur loomaliik, meid on isegi rohkem kui rotte. See tähendab, et toitu on puukidele või sääskedele rohkem. Seega nad ka paljunevad kiiremini. Looduses kasutatakse iga ressurss ära. Olgu see inimene või keegi teine.

— Putukatest on eri rahvastel palju legende, uskumusi. On teil mõni lemmik?

— Põhja-Ameerika hõimud nimetavad ühte suurt parmuliiki, keda meil võib näiteks Soomaal kohata, suureks kalade jumalaks. Lugu räägib, et parm lennanud kalamehe juurde ja tuletanud meelde, et kalu tuleb püüda nii palju, kui söögiks on vaja. Samuti esines see parm õpetajana, kes aitas lugude kangelasi. Sealmail on arvatud, et parmud on surnud sõdalaste hinged. Et kui parmud sööma tulevad, siis tulevad nad oma kaaslastega asju jagama. Nii et pole midagi nagu meil, et Saaremaal on parmud „muhulased” ja Lõuna-Eestis „lätlased”.

Egiptuses näiteks autasustasid vaaraod vapraid sõdalasi kärbse aumärgiga. Seos tuleb sellest, et kärbes on väga visa ega jäta enne, kui on oma jao kätte saanud. Sealsamas Egiptuses on kärbseid peetud hingeloomadeks, sest kui inimene suri, olid kärbsed kohe kohal, hiljem nähti kärbsevastseid surnu juurest teele minemas.

Eestis peeti hingeloomadeks mardikaid. Päevakoera peeti putukaks, kellesse lähevad surnud koerte hinged. Eesti tava suhtub putukatesse üldiselt hästi. Kui tüütuks muutus, löödi muidugi maha. Aga see ei vähendanud austust.

— Mis soovitaksite nendele, kes tahavad putukaid uurida, looduses jälgida?

— Kõige lihtsam meetod on minna õue, istuda mõne põõsa juurde. Esimesed minutid ei näe te ilmselt suurt midagi. Aga veerand tunni jooksul saate näha, kuidas see paik hakkab elama. Kõik need, kel on kuus jalga ja/või tiivad, on putukad. Ülejäänu on juba teie teha – keda või mida te tahate lähemalt uurida, vaadata.

Teine meetod on sarnane linnuvaatlusega. Tuleb valida huvitav koht ja hakata binokliga õisi uurima. Ka nii saab. Selleks sobib hästi mis tahes lilleaas. Väga põnev on õhtune aeg. Siis näeb putukaelu kõige ehedamalt. Kas või taskulambiga. Rääkimata sipelgapesa uurimisest, mis on alati huvitav.

— Kas teil on ka oma lemmikliik?

— Kõik on põnevad. Ma ei tea ju isegi kõiki liike. Huvitav on jälgida, millega mõni tegelane umbes võiks tegeleda, kuidas ta elab, millest ta elab, ja ise juurde uurida. Ega nad pole nagu kassipojad, et nii armsad. See on hoopis teine maailm. Kõige huvitavam on see, kui sa näed mõnda huvitavat käitumist.

— Ja viimati juhtus see…?

— Viimati oli see lumeputukatega. Ja jõudmisega äratundmisele, kui rikkalik on talvine putukaelu. See oli põnev avastus. See on nii mitmekesine maailm, et iga asi on põnev. Selle peab enda jaoks avastama.

— Kuidas teie kokkupuude putukamaailmaga alguse sai?

— Ilmselt lapsena. Suvitasin palju tädi juures maal. Ei saa salata, hirmus põnev oli lehmakookides surkida ja vaadata, mis sealt kõik välja tuli. Aga see on kindlasti juba lapsepõlvest.

— Ja nüüd olete selle ühendanud oma teise hobi, fotograafiaga?

— Ma ei nimetaks seda hobiks. See on teine elukutse. Ma arvan, et kui National Geographic teeks ettepaneku mõni lugu teha, siis ma saaks sellega hakkama. Ma olen sellega lihtsalt juba piisavalt tegelenud. Süsteemselt asjaga tegeledes jõuavad ka teised oskused järele.

— Kui te läheks tegema lugu päevakoertest või kartulimardikatest, siis kus te seda teeks?

— Iga asi hakkab pihta loodusetunnetusest. Klõpsu võib alati teha, aga kui sa ei tea, kuidas asi toimib, siis on see kasutu. Tehnilised oskused siin ei aita. Kartulimardikaid oleks igav pildistada, nende tegevus on teada.

Iga putuka puhul tuleb teada, kus ta elab, kust teda leida võib. Selleks tuleb aega varuda. Sageli isegi paar hooaega, et saada paremat ülevaadet.

Kes ta on?

Urmas Tartes

Bioloog ja loodusfotograaf

Sündinud 19. septembril 1963 Tartus

•• Lõpetanud Tartu ülikooli bioloogia-zooloogia eriala 1989

•• 1996–2004 zooloogia ja botaanika instituudi direktor

•• 2005 maaülikooli professor

•• Looduseuurijate seltsi liige ja teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni esimees

•• 2001. aastal saanud Valgetähe IV klassi teenetemärgi

•• Ilmunud kaks raamatut: 2001. aastal „Bioloogia gümnaasiumile” ja 2008 „Legendiloomad”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare