Kuningas Henry üksildane kindlus
Henry VIII ehk Suur Harry, nagu teda eriti Inglismaal samuti kutsutakse, on rahvusvahelises poolfolkloristlikus teadvuses kinnistunud eelkõige kui rüütel Sinihabe – mees, kes võttis kire või poliitilise vajaduse sunnil naisi ja neist siis mõrtsukalikul moel vabanes.
Ja tõepoolest, Carolly Ericksoni raamatus on piisavalt ammendavalt kirjeldatud ka Henry VIII elutee seda poolt. Ent ma ei arva, et Henry armastuslugude keerdkäikude valgustamises peitub nimetatud raamatu suurim väärtus. Pigem võtab raamatu sisu ja sõnumi tõepoolest kõige paremini kokku selle alapealkiri “Rüütelprintsist koletiseks”.
Henry VIII on selles suhtes huvitav võrrelda teiste kirjastuse Kunst samas sarjas välja antud elulugudega. On ju nendes esitatud kuningate elulood ajastute, maade ja ümbruse erinevusest hoolimata paljuski sarnased. Ometi pole inimesed, kes saatuse tahtel kuningakrooni kandma sattunud ise kaugeltki ühesugused. Kuigi ka mõne teise valitseja puhul võib kõhklematult kasutada sõna koletis, ei saa seda epiteeti pidada siiski valitsemise paratamatuks lisandiks.
Siit ka küsimus, millele tegelikult ei anna ammendavat vastust ka Erickson: miks ikkagi sai Henryst, kes oli ju looduse poolt pärjatud nii hea välimuse, ihurammu, vaimsete annete ja sarmiga, lõpuks mees, kes kõhklematult saatis surma nii poliitilisi vastaseid kui ärapeetud armsamaid. Kuidas sai printsist, keda rahvas jumaldas, türannkuningas, keda ümbritses vaid hirm?
Lihtne vastus oleks, et seda tegi võim oma piiramatuses. Ent ilmselt pole asi nii lineaarne. Raamatut lugedes süvenes minus pidevalt veendumus, et Henry muutumises julmuriks mängis keskset rolli just see, et ta noorena oli olnud nii jumaldatud, meheeas põrkas aga järjest raskustele, lüüasaamistele, pettumustele ega leidnud nende ületamiseks endas – paljuski ajastust, aga ilmselt ka oma tohutust füüsilisest tugevusest tulenevalt – muud kvaliteeti, kui toores jõud. Ja just see, et jõud ei vedanud pahatihti olukorrast Henryle soodsalt välja, kibestas teda – ning sundis jõu (resp. poliitilise omavoli) üha jõhkramale rakendamisele. Ka armastuses.
Näib, nagu toiminuks Henrys mingi sisemise veritasu kood, mis sunnib iga lüüasaamise ja pettumuse eest kätte maksma kellelegi teisele, seadmaks sel moel nii teiste kui iseenda silmis taas jalule usaldust ja austust enda vastu.
Niisuguse süvenevalt patoloogilise maailmakäsitluse tulemuseks saab muidugi olla vaid põhjatu sisemine üksildus, tunne, nagu oleksid üksik kindlus, mida piirab kogu ülejäänud maailm.
Minu arvates selgitab just see näiteks rabavat fakti, et surma eel ei pööranud Henry mingit tähelepanu kroonprints Edwardile, ei andnud talle mingeid juhiseid ega tundnud vähimatki huvi selle vastu, mis saab pärast tema surma riigist, mille nimel ta nooruses unistas võidukatest ristisõdadest ja mille valitsemise nimel ta sepitses nii salajasi kui avalikke mõrvu. Sümboolne on sealjuures, et veel viimasel hetkel plaanis üksik kindlus väljatungi – Norfolki hertsogi hukkamist. See jäi ära.
