Kunst ei eksisteeri inimeseta
August Künnapu stiil võtab üha kindlamaid isikupäraseid jooni ja tema tööd muutuvad iga korraga üha paremaks ning veenvamaks. Kadunud on pisut ettevaatlik rabedus, mis on asendunud enesekindla joone ning värvikasutusega. Värvimeelt ning kompositsiooni võibki pidada tema tugevamateks külgedeks.
Oma tööde grotesksuses on Künnapu loomingul palju sarnaseid jooni David Hockney töödega. Nonkonformistlikult isepäisena esindab ka Künnapu uut kunstnikutüüpi. Ütleme nii, et mitmekülgselt erinevas kultuuriaktiivsuses. Pean siin silmas ka tema ajatu ajakirja Epifanio toimetamist.
Leonardo da Vinci väitis oma maalikunsti filosoofias, et ilu hääbub inimestes, aga mitte kunstis. Künnapu on teinud aga inimesed tema enda silmade läbi “ilusaks”. Ja need inimesed on samuti ajatud. Ilu jääb ikka vaataja silmadesse. Portree on muidugi väga delikaatne zˇanr. Eesti kunsti klassikasse kuuluvate portretistide, Ants Laikmaa, Olev Subbi, Enn Põldroosi või tuntud Aapo Puki kõrval on Künnapu väga isikupärane, otsene ja aus kujutatava suhtes. Seda enam, et igal inimesel on nii kontekstiline kui ka kontseptuaalne lugu alltekstina seljataga. Ta võiks tegelikult maalida ka tellimustöid, kuid iseasi on see, kuidas portreteeritav sellise stiliseeritud ja üleinterpreteeritud tulemusega rahule jääks. Ettearvamatu simulatsiooni kombineerijana esitab Künnapu oma stiilis teoseid analoogselt Roberto Longo absurdsete teostega, kus sukelduja on tegelikult ilma basseinita.
Taasloob stiili
Künnapu justkui taaslooks uusasjalikku stiili, mis 1920. aastatel Saksamaal laineid lõi. Näiteks Otto Dixi maalidega on igatahes Künnapu viimasel väljapanekul esitatud taiestel väga palju ühist. Samas on tema tööd väga plakatilikud ja sobiksid ideaalselt illustreerima ning reklaamima firmakorporatsioonide sõnumeid. Künnapu ei loo nn paraadportreid, mis oleks justkui passipilti imiteerivad kujutised peeglist. Pilt Jaan-Eik Tulvest profiilis koos helihargiga on sellest hea näide.
Ka maal “Ile d’Ouessant’i lahedaim vanamees” on väga ebaloomulik portree, kuid kajastab siiski väga tõetruult konkreetse persooni loomust ja konteksti. “Eik Gruusia restoranis”, kus tekstina on taustal “Argo Baar”, lisab samuti inimesele karikatuurset maiku juurde.
Arhitektiks õppinuna on ka arhitektoonikal tema piltidel suur osa. Inimnäod ja neile langevad varjud osutuvadki omaette värviprojektiks.
“Ile d’Ouessant’i aerodroomi piloodid”, “Nicolaus Kopernikus”, “Isaac Newton” on arvatavasti kunstnikule lähedased ja olulised isiksused, keda on väär naivistlikus võtmes maalidel kujutada. Teos “Zemfira Tallinnas” paljastab aga juba kunstniku enda maitse-eelistusi muusikavaldkonnas. Samas eksponeerib Künnapu ka autoportreed traksidega. Kuigi tüpoloogiliselt võib eristada peidetud autoportreid, nagu seda tegi Jan van Eyck abielupaar Arnolfini portreed kujutaval maalil 1434. aastal, esitleb Künnapu ennast täiesti avalikult ja siiralt üksikisikuna.
Strateegiline analüütik
Selles mõttes ongi Künnapu strateegiline analüütik ja sealjuures ka osav manipulaator, kes näitab oma tööde kaudu, kuidas me “tegelikult” välja paistame. Me ei tea ju teinekord isegi, kuidas meid nähakse. Selleks on vaja erapooletu kõrvaltvaataja pilku, mida Künnapu nendel maalidel just pakub. Siin hakkab foto ja fotograafia, mida kunstnik oma tööprotsessis kasutab, tähtsust kaotama. Äratundmisrõõm isikute tuvastamisest tema maalidel omandab märksa suurema mängulise naudingu ning tähenduse kui hüperrealistliku kunsti puhul.
Selles mõttes toetub Künnapu kindlalt postmodernistist teoreetiku Frederic Jamesoni põhiteemale, milles on kõige olulisem subjekti (inimese) ja objekti vaheliste asjade uurimine. Individuaalse ja ühiskondlike institutsioonivormide suhete kirjeldamine ning portreteerimine. Seda kõike aga maalikeeles. Kokkuvõttes peitubki siin paradoks. Keskkond, kuhu kunstnik oma tegelased on asetanud, muutub hetkel olulisemaks kui teosel kujutatud konkreetne persoon.
